EKSPERIMENT: Juust või seller (2)

Ellen Degeneres, Robert Cheeke, Bill Clinton, Joaquin Phoenix… Esimesel pilgul ei saa arugi, mis neid kõiki üldse ühendada võiks. Vastus kõlab, et kõik need inimesed ja lisaks veel terve hulk teisi tuntud nägusid on oma toitumisharjumusi põhjalikult muutnud – nad on omaks võtnud veganluse ehk elustiili, mis ei näe ette ühegi loomse saaduse, sealhulgas ka piimatoodete, tarbimist.

Paljud ütlevad selle peale: “Ma küll ei suudaks ette kujutada, et suvel peaksin liha asemel lillkapsast grillima!” Mina võtsin nõuks kõndida kolm päeva säärase valiku teinud inimeste kingades enne, kui otsustan, kas tegemist on enesepiinajatega või vastupidi – veganlus on parim asi, mida üks tugev isend võiks oma elus järgida.

Kolmepäevane eksperiment

Veidi leebema versiooni esindajaid nimetatakse üldiselt taimetoitlasteks, mis tähendab, et inimene ei tarbi liha, kuid taimetoitluse üldmõiste jaguneb omakorda mitmeks allüksuseks.

Veganid on ekstreemseim näide taimetoitlastest. Juba Hippokrates ütles, et hing on üks ja seesama kõikidel elusolenditel, vaid keha on igaühel erinev. Selle tõe järgi elavad inimesed väidavad end olevat tervemad ja õnnelikumad.
Nagu mainitud, otsustasin kolm päeva elatuda vaid sellest, mis maa peal kasvab, ning tunnetada, kuidas organism nii äärmuslikule toitumisele reageerib. Kõige raskem on selle asja juures see, et kogenematuil algajail võib tihtipeale tekkida erinevate ainete puudus, millele järgnevad tervisehädad, seetõttu on soovitatav enne veganlusega alustamist arstiga konsulteerida. Samas soovitavad arstid tihtipeale teha veganlusele toetuvaid organismi puhastusi, et alandada näiteks kolesteroolitaset ja vererõhku.

Mida aga tähele panin, on see, et mõte tundub küll äärmiselt ilus, kuid Eestis ei leidu paraku piisavalt igasuguseid alternatiivseid tooteid nendele, kes tahaksid üle minna rangele taimetoitlusele. Samas leidub erinevates foorumites hulgaliselt retsepte ja soovitusi.

Minu jaoks tavapärane rutiin – tule koju, tee külmkapp lahti ja söö – varises kohe lootusetult kokku ning näljahirmus pidin vantsima poodi, kus kulus kõvasti aega sobilike produktide leidmiseks ja nende koostise põhjalikuks inspekteerimiseks.

Kui olin võhikuna algselt unistanud õhtusöögist, mis koosneb juustust ja kohupiimast, siis reaalsus sundis valima hoopis sellerivarsi. Esimese päeva poolahastuses ladusin korvi täis kõike värsket ja veidi kahtlast, kuid avastasin kodus peagi, et ei saagi näljavingumist harrastada – tunne oli isegi mõnevõrra parem kui tavaliselt.

Toitude valik on piiratud

Tüütu oli see, et Kuressaares on alternatiivtoitude valik veelgi enam piiratud kui näiteks Tallinnas, kus müüakse erinevaid sojasaadusi ning nn valepiima.

Üks asi, mida võin pärast veganluse kogemust kinnitada, on see, et minu enesetunne tõepoolest paranes, ning trafaretselt peab muidugi lisama, et energiat oleks justkui juurde tulnud. Selle mõtte pühkis küll vaimusilma ette kerkiv juustukera kiirelt minema, kuid sellegipoolest ei tekkinud tunnet, et viimnepäev on kätte jõudnud.

Peab isegi tõdema, et “taimeviinerid” ja tofu, mis algul tekitasid ülimat kahtlust, osutusid isegi söödavaks, ning sojajogurti lisan nüüdsest püsivalt oma menüüsse. Lemmikleid oli Alpro Soya vanillijook, mida suure hurraaga otsustasin tavalise piima asemel jooma hakata ega saa enam pidama.

Võib öelda, et hea tahtmise korral on taimetoitlus kindlasti õigustatud ja tasub end ära, kuid tuleb hoolega jälgida, et organism saaks kätte kõik vajalikud ained.

Just eriti viimasel ajal on veganluse teema tekitanud palju poleemikat, pälvides hulganisti nii poolt- kui ka vastuhääli, kuid keegi ei saa lõppkokkuvõttes kellelegi ette dikteerida, kuidas inimene end hästitundmiseks käituma ja toituma peaks. Nagu paljud asjad siin elus, tuleks huvitatutel ka see eksperiment omal nahal enne ära proovida, kui langetada drastilisi ja ennatlikke otsuseid.

Kristina Kretova

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 355 korda, sh täna 1)