Kui Kallemäe kooli uhiuus filiaal 2007. aasta sügisel Kuressaares Suur-Põllu tänavas uksed avas, oli lapsevanemate rõõm suur – mõnigi neist oli olnud vastu mõttele oma lapse saatmisest kaugele Kallemäele. Pole ju erivajadustega laste sõidutamine kooli ja kodu vahet nii lihtne kui niinimetatud tavalaste puhul.
Nüüd on vanemad taas mures, sest rahvasuus toimetulekukoolina tuntud asutust ähvardab viie tegutsemisaasta järel sulgemine – kahe õppehoone ülalpidamiskulud olevat liiga suured.
Jah, Kallemäe koolimaja on praegu sootuks midagi muud kui aastaid tagasi, pakkudes oma õpilastele avaramaid tingimusi ja rohkem võimalusi, ent kas see kaalub üles igahommikuse ja -õhtuse pika bussisõidu?
Kas ja kuidas suudetakse korraldada praeguse toimetulekukooli laste edasised õpingud nii, et see võimalikult vähe häiriks puudega lastega perede väljakujunenud elurütmi? Küsimusi on palju ning nende lahendamisel peaksid otsustajad arvesse võtma ennekõike laste ja nende perede huve, mitte lähtuma vaid majanduslikest kaalutlustest.
Kui eetiline oleks teenida kasumit meie ühiskonna väetimate arvelt?
Loading ...
on ikka nii, et need, kes ise enda eest seista ei suuda, on määratud kaduma? Ometi elame 21. sajandil, kus riigi arengutaseme näitajaks on hoolitsemine ühiskonna nõrgemate liikmete (lapsed, pensionärid, erivajadustega inimesed) eest. Ajalukku peaks olema jäänud aeg, mil vanurid läksid kodust kaugele surema ning vigased lapsed juba sündimise järel hukati.
ametnikud suudavad mõtelda vaid ise enda heaolule.
Kahjuks ei mõtle paljud ametnikud mitte ainult ise enda heaolule, vaid nad pigem ei mõtle üldse ja tegutsegad nii nagu nende taguots heaks arvab.
Ega ei ole kerge ta tavalastel iga päev. Kallemäel on iseenesest väga, väga ilus maja, tipptasemel kõik, aga maja sisuliselt tühi. Oleks tavalastelgi koolides/lasteaedades nii head tingimused. Ka neid unustatakse…