Tunnistan ausalt, et olen pensioni peale mõelnud vaid paaril korral, kui olen pangakontoris asju ajamas käinud ning oma tööd südamega tegev teller on püüdnud mind veenda mõne pensionisambaga “ühinema”.
Võimalus, millesse ei olnud mul usku pea kümme aastat tagasi ega ole ausalt öeldes nüüdki. Olen viisakalt keeldunud. Osalt ilmselt iseenda ignorantsuse, teisalt jälle skeptilisuse tõttu, mida see süsteem minus tahes-tahtmata tekitab.
Üksikud pensionärid – ühiskonna vaesemad
Kogu see sambabisnis pole nähtavasti minu jaoks, parem püüda elada oma elu nii, et võiks ka vanaduspäevil ise hakkama saada ning mitte jääda lootma, et riik minu viimaseid päevi või aastaid välja võiks lunastada. Eeldusel, et üks tavaline Eesti mees üleüldse pensionipäevadeni võiks välja venitada. Aga ega ju pensioni- või surmahirmus kah elada maksa.
Mööngem – pensionide kalkuleerimine on keeruline. Liig palju on kõikvõimalikke erijuhte, mille järgi inimese väärtust ja panust ühiskonda hinnatakse ning seejärel rahaks ümber konverteeritakse.
Miinimumi lähedast palka teeniv kojamees, kes reeglina enne kukke ja koitu ärkab, peaks endale võtma ka öövalvuri ameti, et vanaduses kas või enam-vähem kasinalt ära elada. Sedagi siis, kui tema kõrval on abikaasa või toetaja – üksinda toimetavad pensionärid kuuluvad üksikvanemate kõrval ühiskonna vaeseimate kilda. Kuid võrdsus võib sellele varahommikust hilisõhtuni rabavale kojamehele jõuda kätte ka märksa varem – surilinal taskuid pole ning kui ka oleks, poleks nendesse suurt miskit panna, samas on teispoolsuses kõik võrdsed.
Mõneti viib see meid aga asja tuumani – ehkki meie pensionisüsteem ei kohtle kõiki võrdselt, ei ela me siiski feodaalajastul, kus piltlikult öeldes polnud lootustki, et kerjusest oleks võinud kuningas saada.
Jah, muidugi on ka meie ühiskond killustunud. Tihtipeale tundub, et seal, kus juba on, sinna antakse juurde – vaesed jäävad veel vaesemaks ja rikkad kaugenevad reaalsusest iga päevaga üha enam. Ometi ei saa väita, et inimeste lähtepunktid tänapäeval niivõrd erinevad oleksid, nagu oleks neile nende tulevik ette kirjutatud. Vaimne võimekus on iseasi, kuid töökus, tahtejõud ja soov midagi oma eluga peale hakata on tahtmise ja pealehakkamise küsimus.
Loomulikult ei vaevata nooruses pead sellega, kuidas 40 või 30 aasta pärast hakkama saada. Tõele au andes, miks peakski. Veelgi kurvem on, kui arvatakse, et tänased otsused meie tulevikku ei mõjuta. See oleks justkui reaalsuse eitamine. See tõdemus aga tänaste 50-aastaste ja vanemate elu kuigi palju kergemaks ei tee – nende nooruses valitsenud veendumus, et töökoht ja pension on kindlustatud, ei osutunud õigeks, nagu ei jäänud kestma ka riigikord, mis kindlustatud tuleviku garandiks oli.
Nii pole ka midagi imestada, et paljud selle generatsiooni inimesed nõukogude aega taga igatsevad, eriti just need, kes on sattunud olukorda, kus inimväärne elu on muutunud pelgalt unistuseks. Neid ei aita mingilgi määral tänitamine, et oleks võinud ju oma elu elada toona nii- või naamoodi. Osaliselt on ju tegemist generatsiooniga, mis on tulnud ajastust, kus traktorist teenis rohkem kui kirurg, lüpsja rohkem kui õpetaja.
Riikliku vanaduspensioni sõltumine inimese eest makstud sotsiaalmaksust, mis on otseselt seotud ametikoha endaga, on aga ilmne.
Miinimumi või veidi kõrgemat palka teeniv tööline võib eeldusel, et ta kehva toitumise, reeglina mitte just tervist säästva töö ja stressi kiuste pensionini välja punnitab, lõpuks tõdeda, et tema aastakümneid orjamist ei peeta suurt millekski. Ja miinimumi või selle lähedase palga teenijaid on palju.
Pensionitõus – näiline rõõm
Pensione on riigis võimalusel ikka tõstetud ning inimesed toestavad oma palgarahast igal kuul lisaks ka veel sambaid, kes “äkilisemaid”, kes vähe rahulikumalt kasvavaid piilareid. Ometi jääb pensionide mõneprotsendiline tõus paljuski vaid näiliseks rõõmuks, sest reaalset ostujõudu annab see üleüldise kaupade ja teenuste hinnatõusu foonil paraku vähe.
Töövõit oleks justkui saavutatud, aga tegelikult on tegu pigem kompensatsiooni kui võimalusega pensionäride elujärge parandada – noh, vähemasti palju räbalamaks kah ehk ei lähe, võib pensionär tõdeda.
Tänapäeva noorel inimesel on aga erinevalt vanemast generatsioonist võimalus oma elu püüda elada nii, et kunagi tulevikus ei peaks jääma lootma riigi abile, mis tundub, et paraku ise pahatihti abi vajab.
Priit Pruul
noor saarlane
Loading ...
hiljuti jäi kõrvu kellegi targa ütelus, kas oli see raadios või ajalehes, ei mäleta, et kel vanust alla 40 aasta, ärgu penssi lootkugi..Edasi mõelge ise.
….kas meie riik täidab oma kohustusi….arvan,et ei .Ta on kõik kohustused enda õlult maha raputanud ja ka inimestest hoolimise.Olen artikli kirjutajaga nõus see mis% pensionile näiliselt lisatakse on juba ammu enne maksude näol ära võetud ja siis on riigil veel julgust öelda,et abistatakse Kreeka pensionäre,kel pension 1800€,see ju lausa oma rahva mõnitamine.meie pensionär saab keskmiselt alla 300€,kas seda saab üldse elamiseks nimetada,Küsiksin valitsuselt,,,,kas teil on kuldsed soolikad sees,mis nõuavad paremat toitu, ja ligi 4000€ palka….mitte nagu lihtrahvas peab sööma.Mis siin siis imestada,kui riik toodab ise vargaid .pätte.Kui pole tööd ja raha,millest elada,…..kuidas siis edasi….öelgu see Ansip,keda kunagi tulnukaks kutsuti,….hakka või uskuma,et ongi tulnud sealt kusagilt ülevalt,et ei mõista elu siin maapeal???!!!
Liiga leebe oled tänaste 50-ste suhtes, et justkui vaesed kannatajad või nii. 20 aastat tagasi, kui N-liit lagunes, olime me kolmekümnesed. Hakkas tekkima igasuguseid võimalusi (ümber)õppida. Oli ka piisavalt tasuta õppimise võimalusi. Siiamaani saab vaatamata eale omandada nii ametit kui kõrgharidust. Paljud keskealised läksidki õppima ja on nüüd üsna konkurentsivõimelised. Aga palju suurem hulk inimesi jättis ja jätab selle tegemata lihtsalt puhtast mugavusest. Ah, ju kuidagi ikka saab! Ja nüüd, kui ei saa, siis on riik süüdi. Väga palju saab ise enda heaks ära teha. Natuke pensioniteemast mööda, aga võib olla ka mitte.
Ammu pole enam pensionisammast pangas pakutud. Mingi 4 aastat tagasi aga iga kord kui pangas käisid, siis üritati küll pähe määrida. Ma arvasin, et need ajad mõõdas on :)