Pöide vallavolikogu, kes oma eilsel istungil ei pidanud vajalikuks toetada valdade ühinemisläbirääkimiste alustamist, jäi ilma ka volikogu esimehest. Koit Kelderi jaoks oli eilne istung esimehena viimane.
Saare maakonnas üks visamaid omavalitsuste ühinemise eestvedajaid ütles oma avalikus pöördumises, et otsuse volikogu esimehe tööst loobumiseks põhjustas usu kaotamine oma töö mõttekusse.
Kelder märkis, et tema tagasiastumise otsus ei olnud ajendatud volikogu eilsest otsusest vaid avaldus vallasekretärile oli antud juba varem.
”See otsus ei sündinud üle öö, vaid on küpsenud tunduvalt varem,” märkis Kelder. Ta on veendumusel, et väikevallad ei saa nii enam edasi toimida. Tema poolt algatatud koostöösoovid ei leidnud toetust ei Saaremaa Omavalitsuste Liidus ega ka valdades.
”Paraku olen aga jõudnud veendumusele, et vabatahtlik koostöö ei ole väljapääs, kuna ka see vajab võimekust. Jättes kõrvale täidesaatva võimu soovimatuse arutelus initsiaatoriks asuda, võib väita, mis järelduseni jõuti tegelikult ka idavaldade teisel ühisistungil, et kui oleks üks vald, siis puuduks vajadus saada kokku arutamaks, miks ja kuidas peaks koostööd tegema,” selgitas Kelder. ”Arusaam ja taju olukorra kurbloolisusest avalduvad persooniti erinevalt ja ma ei tundnud, et minu volikogu esimehe volitused võimaldaks mul rääkida volikogu esimehena seda, mida ma mõtlen ehk jääda iseendaks. Seega pean tagasiastumist enesestmõistetavaks.”
Pöördumine täismahus:
Pean vajalikuks selgitada oma motiive, miks astusin tagasi Pöide Vallavolikogu esimehe kohalt.
Esimeseks olgu ära öeldud, et see otsus ei sündinud üle öö, vaid on küpsenud tunduvalt varem. Olen olnud volikogu esimees tänaseks 3 aastat.
Esimese aasta lõpuks oli selge, et vald ise, oma piirides (valla, eelarve, oskuste ja tahtmise piirides) ei suuda olla positiivsete protsesside käivitajaks ega teostajaks. Oluliste otsuste tegemiseks jäid valla piirid kitsaks.
Sealt edasi loogilise jätkuna maakondlikuks ja piirkondlikuks ühistegevuseks tuli lootmine ja panustamine omavalitsusliidule… Kulunud oli juba 2 ja rohkemgi aastat.
Tänavune aasta on läinud idavaldade vabatahtliku koostegemise ja -toimimise lahtimõtestamise tähe all.
Paraku olen aga jõudnud veendumusele, et vabatahtlik koostöö ei ole väljapääs, kuna ka see vajab võimekust. Jättes kõrvale täidesaatva võimu soovimatuse arutelus initsiaatoriks asuda, võib väita, mis järelduseni jõuti tegelikult ka idavaldade teisel ühisistungil, et kui oleks üks vald, siis puuduks vajadus saada kokku arutamaks, miks ja kuidas peaks koostööd tegema.
Sel samal idavaldade teise ühisistungi toimumise päeval 13.10 ütlesingi ma vallavanemale ja vallasekretärile, et novembri volikogu on viimane, mida ma juhin, misjärel astun tagasi. Sellekohase avalduse esitasin 26.11. Seega oli minu otsus tehtud enne 29.11 volikogu otsuseid.
Et miks siis…
– Mul puudub usk!
Ma ei usu ei Pöide valla ega enamuse Saare maakonna ega enamuse Eesti omavalitsuste võimekusse olla kohaliku elu korraldajad Põhiseaduse ja KOKS-i tähenduses.
– Mind valiti juhtima võimeka ja suutliku valla volikogu!
Kahjuks arusaam ja taju olukorra kurbloolisusest avalduvad persooniti erinevalt ja ma ei tundnud, et minu volikogu esimehe volitused võimaldaks mul rääkida volikogu esimehena seda, mida ma mõtlen ehk jääda iseendaks. Seega pean tagasiastumist enesestmõistetavaks.
– Tegeleda tuleb mõtekate asjadega!
Usun, et aja möödudes, suudan leida sellest kolmest aastast volikogu esimehena ka midagi positiivset. Kuid täna on küll tunne, et aeg ja vaev, mis sai panustatud, et mure, mis sai kantud, olid asjata. Ja nagu ikka aeg igasuguse vabatahtliku tegevuse tarbeks tuleb pere arvelt ja nii mõeldes, on sellest kaotatud ajast kohe väga kahju.
Loading ...
Oleks sellised mehi ainult rohkem,aga kahjuks üksi oma tõõkohast kinnihoidvate kohatäitjate bande vastu saa. Tore kui on inimesi kes jäävad oma põhimõtete juurde, mitte ei muuda oma meelt niikui suurem osa poliitikuid, kuidas just hetkel kasulikum iseendale.
tegeldakse asjaga õigest otsast, ehk et tuleb leida mingeid võimalusi allakäigu vabalangemise pidurdamiseks. Mingi ühinemine seda kindlasti ei ole. Edu neile, kes teevad midagi, iseasi, kui vajalik see on, iseasi, kas tuleb nii välja, nagu loodetakse.
Ah jaa, meenuvad need vene impeeriumi agrotööstuskoondised, mis sisuliselt oli üks trampimine, mingi hädise lootuse puhumine allakäiva vene impeeriumi hinges hoidmiseks. Muide bureesini kui tankisti tehtud rahvarinne oli ka vene impeeriumi päästmiseks. ja lisaks oli ju seal teine et mitte öelda esimene viiul keegi maria laursitina, kes nüüd tuleb demokraatiat õpetama.
Kuhu te peale ühinemist ja ülemineku aja möödumist kavatsete kõik kohalike omavalitsuste praegused teenistujad rakendada???? KAS KEEGI SELGITAKS: Milleks seda ühinemist üheks suureks Saare vallaks vaja on?
1 hea põhjus paljudest miks omavalitsused ühinema peaks on ametnike armee demobiliseerimine, tublid ja võimekad leiavad ise rakenduse, ülejäänuid ei pea aga vallarahvas mitte üleval pidama. Kõlab julmalt, aga õudne lõpp on parem kui lõputu õudus. Meil on väike riik ja väga kallis riik, tööealisest elanikonnast on rohkem kui 1/3 hõivatud avalikus teenistuses. Ma ei ütle, et need inimesed ebavajalikud on, ei, aga nad ei tooda ka lisaväärtust mille eest maksta palka õpetajatele, arstidele, õdedele, poitseinikele, tuletõrjujatele. 900 elanikuga vald ei ole haldussuutlik nii nagu Koit kirjutab, varem või hiljem teeb vajadus ise korrektuurid ja siis ei ole enam meie, vallarahvas need kes me protsesse juhime. Kahetsusväärne, kuid kõik võib veel hästi minna. Hea on see, et ühiskonnas on käivitunud debatt ühinemisest ja paljudes piirkondades on astutud selles suunas ka praktilisi samme. Ei ole veel riigimehelisus kadunud siit maanurgast.
On Laaril ja Savisaarelgi olnud mitu tulemist, küll Koit veel tuleb tagasi. Jääb ta ju volikogusse alles. Kui iga selline, et vanad kalad kuulama hakkavad, siis hakkab edenema. Kui Saaremaa selle aja peale tühjaks jooksnud pole…
viiks seniste omavlitsuste ühinemisele. Seda ju kardetaksegi!!!! Selle tõttu ongi valdade poolt loosung – ei koostööle. Ühes asjas teevad vallad muidugi väga intensiivset koostööd – see on Eesti riigi ohjeldamatu kirumine ja oma saamatusele ning tegematajätmistele lõputult põhjuste otsimisega.