Oma arvamusloo alguses kinnitan, et olen jätkuvalt seda meelt, et meie maakond peab saama üheks omavalitsuseks. Elu teeb oma korrektiivid ning vastavalt ajale ja tingimustele peavad ka inimesed oma elu seadma.
Hiljaaegu toimus maavanema korraldatud omavalitsuskonverents, mis kutsus avalikkust omavalitsuste liitumise teema üle arutama. Volikogu liikmena sain minagi kutse, kuid kahjuks ei olnud mul võimalust seal osaleda. Ent saanud maavanema kantseleist ettekannete materjalid, leidsin, et midagi eriti uut neis küll ei olnud. Olen sarnastel konverentsidel ka varasematel aastatel osalenud, mitu korda, aga tulemust pole ju siiani!
Küsimused jäävad
Minule jääb selgusetuks, miks kergitati see teema taas üks aasta enne kohalikke valimisi. Kas sellepärast, et regionaalminister saaks näidata, kuidas ta tööd teha vihub? Kõlas ju klausel, et hea tahtmise juures jõuaks asja Saare maakonnas juba 2013. aasta valimisteks ära teha. Või oli see üritus mõeldud lihtsalt valimiskampaania tarbeks, et vaadake, mis meie kõik ära teeksime! Kui vaid omavalitsused kaasa tuleksid.
Ehkki halduskorralduse muutmise alaseid uuringuid ja muid toiminguid on tehtud juba taasiseseisvumise aegade hämarusest saadik, ei ole Saare maakonna tarbeks tänaseks hetkeks sobivat varianti kusagil kaante vahel. Minu arvates ei kõlba kuhugi, et liidame algul ära ja küll siis hakkame vaatama, kuidas me edasi toimetame. See tuletab meelde üht vana anekdooti jänesest ja munalõikajast. Et algul lõikame ja pärast loeme, mitu oli.
Enne kui liitumisest üldse rääkima hakata, on vaja kokku leppida uue struktuuri haridusasutuste süsteem. Gümnaasiumid, põhikoolid, algkoolid, lasteaiad, huvikoolid. Kuhu miski jääb. Kõik saab alguse just sellest küsimusest. Kui see on paigas, siis on järgmine teema ühistransport, sest see seondub suurel määral ju haridusasutuste asukohtadega.
Tuletan ka seda meelde, et ühe omavalitsuse piirides on täna kehtivate seaduste alusel ühistranspordi korraldamine omavalitsuse kohustus. Maavanem korraldab maakonnas vaid omavalitsuste vahelisi transpordiühendusi. Liitumise korral saab suures vallas ühistransport vallasiseseks asjaks ja ilmselt tuleb ka vahendid leida vallaeelarvest. Vallavalitsused teavad väga hästi, kui palju neile juba pelgalt tänased õpilasliinid maksma lähevad.
Järgmine küsimus on valimissüsteem. Lahendamata on maapiirkondade esindatuse küsimus suures vallavolikogus. Kas ka seal hakkavad domineerima Kuressaare ja Kaarma, nagu nad praeguses ühisveevärgis toimetavad?
Viimane on ehe näide sellest, et kaks suurt omavalitsust teevad aktsiaseltsis seda, mida nemad tahavad, sest enamus aktsiapakist on nende käes. Ilmselt midagi sellist suures volikogus toimuma hakkab, sest pole ju mõeldav, et linn, kus elab hetkel umbes pool maakonna rahvastikust, saaks sama esindatuse kui näiteks Mustjala või Pöide vald. Esindatuse küsimus on ju üleval olnud Saaremaa omavalitsuste liidus (SOL) selle loomisest alates. Et kui palju ükski omavalitsus võrdse esindatuse korral ühistegevusse raha peab panustama ja mil määral sealt tagasi saama. Sellest on SOL-is ka üsna mitmeid lahkarvamusi tulenenud.
Järgmised küsimused: kas tulevane omavalitsuste valimise seadus lubab ka kodanike valimisliite või tehakse need maatasa, nagu see juhtus aastaid tagasi riigikogu tasandil? Kas siis peavad kõik hakkajamad maainimesed hakkama endale parteid valima? Ehk siis tulemas on veelgi suurem sundparteistamise laine, kui seni kõneks on olnud. Selle tulemusel hakkame mõne aasta möödudes ka kohapeal plakatitega vehkima, et võim on rahvast võõrandunud ja ülbitseb rahva arvamust kuulamata.
Edasi – milline on tulevase omavalitsuse ülesehitus? Kas osavallad ja linn? Kui nii, siis millises ulatuses on otsustamine osavalla (linna) halduskogu käes ja kui palju saab osavald oma käsutusse ressursse? Milliseid ülesandeid osavallad täitma hakkavad? Kas osavallad on tänaste valdade piires või tehakse mingid uued moodustised? Kui osavaldu ei tule, kes hakkab siis raha jagama? Suur volikogu ehk siis valimistel võimule saanud era-kon(na)d ilmselt.
Niikaua kui neile küsimustele vastust pole, ei ole ühelgi volikogul mõttekas ühinemisotsust heaks kiita.
Edasi tulevad juba järgmised küsimused: millised teed jäävad omavalitsuse hallata, kuidas hakkavad toimima sellised asjad nagu kultuur, sport, sotsiaalhoolekanne, heakord ja veel terve rida väiksemaid igapäevaküsimusi. Siiski arvan, et need lahendused tulevad juba kergemini.
Küsimusi rohkem kui vastuseid
Kogu eelneva lasin oma peast läbi, mõeldes, et liitumine on toimunud ja mind on valitud suure omavalitsuse volikogu liikmeks. Kuidas saab volikogu rahulikult tööd alustada, kui minu tõstatatud küsimused on enne ühinemist lahendamata jäänud?
Kuna seadusest tulenevalt on kohalikud valimised oktoobris, siis valitud volikogu töö algab ajal, mil menetletakse järgmise aasta vallaeelarvet. See on aga volikogu töös aasta kõige pingelisem periood.
Jõulupühade järel jääb 2013. aasta valimisteni kümme kuud. Seega järgmisteks valimisteks need küsimused vastust ei saa. Niikaua kui enamikule küsimustest vastuseid pole, ei saa ühest omavalitsusest asja. Liitumise mõte on teha midagi paremaks, ent praeguses seisus tundub, et sellest võib tulla hoopis jama. Aga tööle tuleb ühinemise ettevalmistamisega hakata juba täna, et aastal 2016, mil kohalike valimisteni jääb taas vaid üks aasta, ei hakkaks keegi ülepeakaela liitumist propageerides oma erakonnale kampaaniat tegema.
Loading ...
Kohalikkus omavalitsustes-viletsustes peaksid asjaga tegelima ikkagi kohalikud inimesed,mitte nagu praegu,et parteikesed tõstavad oma sõdureid ühest riigi otsast teise,eriti kui nad on teises kuberemangus sitta kokku keeranud – vaata näiteks usujutlustajaid Kuressaarest – nüüd troonivad mandrimaal pilastajate nimest vabasatatunaina ülbet edasi.
Esmalt tuleb liita ja siis planeerida. Vastupidine ei toimi. Praegu pressivad vallavalitsused oma valda maksimumi – koolid, rahvamajad, bussiliinid jne., mitte midagi kusagil järgi andmata. See, et mõnes koolis õpib 35 last ja kool on ehitatud 250-le, samal ajal ehitatati sinna kõrvale rahvamaja 400-le inimesele ja samas ei suudetud pikka aega lasteaeda viia sinna pooltühja kooli, ongi kohalike vaimumoonakate mõttetöö tulemus. Aga selles vallas elab reaalselt napilt 600-700 inimest, needki suures osas pensionärid!!!?? Miks peavad teised kõike seda tühjalt seisvaid jamasid kütma? Teenuseid saab ikka osutada kohapeal reaalselt elavatele inimestele, selleks tuleb enne kõik liita ja siis vaadata kuhu midagi on mõistlik ehitada, paigutada või suunata. Praegu ei ole valmis aga ükski kohalik kommunaalparun loobuma ühestki oma plaanist gigantomaania valdkonnast ja elatakse ikka jätkuvalt oma kolhoosiaegses haldusjaotuse mälestustes. See olukord viib selleni, et maal sureb aja jooksul kõik see, mis praegu veel elab. Üks suur omavalitsus suudaks aga võib-olla pool praegu toimivast säilitada ja suunata ressursse vastavalt elanuke arvule ja vanuselisele struktuurile ehk siis pensionärid ei vaja ju põhikooli. Nemad vajavad teistsugust abi.
Artikli autor nõuab aga kohe valmis asja nn. keha, mis peaks hästi töötama. Selline nõudmine ongi reformide kõige suurem “vaenlane”, sest ühtki uut asja ei ole võimalik lõpuni ideaalis valmis ehitada. Alati on võimalik mis tahes uuenduse suunata kaugesse tulevikku põhjendusega, “et ikka me veel päris hästi ei tea, mis ja kuidas peaks tulevikus toimima”.
Politsei ja piirivalve ühendati ühe raksuga, pikalt mõtlemata ja analüüsimata, juba kaks aastat paika loksutatud, seekord lubatakse, et enne Küüdi lahkumist saab ühinemine valmis. Volli kirjutas kusagil, et Gotlandil liideti vallad nii, et alguses peale liitmist jäi kõik endiseks, ka töötajate arv oma endises vallas. Volikogu oli väiksem , aga vaid asukohtade proportsioonidega jagatud. Ja siis ajapeale loksusid asjad ajaga paika, optimeerimine toimus tasapisi ja loomulikult, ilma, et oleks toimunud inimeste massikoondamist ja väntsutamist. Oluline on hakata pihta, maareformgi toimus ja väga pika aja vältel ja peale seda läks käima, kui oli tehtud OTSUSed. Juba ühinenud valdadel on koos parem asju plaanida, jääb ära vastasseis, mis enne ühinemist karunaha jagamisel riieldakse (ja lõpuks ikka lükatakse edasi). Paberil analüüsid jäävad sahtlisse tolmu koguma.
Täna ei ole mõtet enam mingist gigantomaaniast rääkida, kuna lolluste tegemiseks ei jätku enam raha. Arenguressurss on kohalikul tasemel ära kulutatud ja kui riik haldusreformiga kaua venitab, siis on ka terve Saaremaa jaoks aeg mööda saanud. Reformi oleks pidanud läbi viima 10 aastat tagasi