Kõrged ootused ei täitunud (1)

Vastuseks Madis Saare arvamusloole “Laenusuhte valus lõpp” (SH 21.11) leian, et võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusega ei ole lood sugugi nii halvasti, nagu tundub. Lähtuvalt avalikkusele esitatust olid inimeste ootused seadusele muidugi kõrgemad. Kõigepealt on tegemist seadusega, mis täitis meie maksejõuetusõiguses varem olnud lünga.

Pankrotti ära ei hoia

Nimelt, kui äriühingute makseraskuste puhul oli võimalik alternatiivina pankrotimenetlusele kaaluda ka saneerimisvõimalusi saneerimisseaduses sätestatud menetluse kaudu, siis füüsiliste isikute jaoks puudus selline võimalus täielikult ja maksejõuetuse ilmnemisel polnud pankrotile mingit alternatiivi. Nüüd on see olemas.

Võlgade ümberkujundamise seadus annab võlgnikule reaalse seadusliku võimaluse teatud juhtudel kohtu kaudu oma kohustused ümber kujundada ja seeläbi makseraskused ületada. Seda eeskätt võlakohustuste ositi täitmise ja ajatamise kaudu eeldusel, et võlgnikul on mingigi arvestatav sissetulek või nähtav perspektiiv oma võlgade teenindamiseks tulevikus ja et sellise ümberkujundamise kaudu saaksid ka võlausaldajad kokkuvõttes oma nõuded suuremas mahus rahuldatud, kui see oleks võimalik pankrotimenetluses. Seadus kehtestab ainult need kaks igati loogilist ja õiglast eeldust.

Kogu häda on aga selles, et see segment ühiskonnas, keda võlgade ümberkujundamine võiks päästa, on meil praegu liiga väike. Täpselt sama probleem on ka äriühingute saneerimisega, sest tegelikult ärkavad nii füüsilised kui ka juriidilised isikud ja hakkavad nendest menetlustest abi otsima alles siis, kui on juba liiga hilja.

Kui ükskõik mis asjaoludel on juba väljakujunenud püsiv maksejõuetus ehk pankrot, siis pole ka mõeldav seda enam ära hoida ega kellegi teise arvelt tegelikku pankrotti muude menetluste sisse peita. Ja selles olukorras pole süüdi mitte kehv seadus, vaid võlgnike endi lühinägelik või vastutustundetu tegutsemine.

Seaduse väljatöötamise osas on tõde järgmine: masu tõi teravalt esile vajaduse sellise seaduse loomiseks. Õiguskomisjoni initsiatiivil moodustati vastav töögrupp eesti juhtivatest õigusteadlastest ja praktikutest. Eelnõu koostamisel kasutati ka rahvusvaheliselt tunnustatud eraõiguse spetsialistide abi ning kogu ettevalmistustöö toimus nii, et kedagi neist ei tasustatud ei eraldi ega töögruppi tervikuna.

Pärast seaduse vastuvõtmist korraldas justiitsministeerium avalikkuse informeerimist ning võlanõustajate ja kohtunike koolitust. See läks kindlasti midagi ka maksma, kuid see on rutiinne ja vajalik protsess iga uue seaduse puhul ja pole kuulnud, et selleks oleks tehtud mingeid ekstra kulutusi. Rakendamiskulude osas soovitan justiitsministeeriumist järele küsida. Nemad on selles osas kõige täpsemad.

Seadusest on loodud primitiivne kuvand

Sel sügisel arutas õiguskomisjon seadust ettevalmistanud spetsialistidega tõepoolest ka seda küsimust, mida saaks ja peaks muutma, et senist kesist rakenduspraktikat suurendada.

Justiitsministeeriumi analüüs näitas üheselt just eelmainitud tegeliku maksejõuetuse probleemi, ühtegi seadusest tulenevat kitsaskohta esile ei toodud.

Madis Saare mainitud tuhandete avalduste kohtusse esitamise kartus ei ole küll seadusandja kultiveeritud kahtlus, vaid pigem ajakirjandusest tulenev.

Näiteks on autorid kogu eelnõu ettevalmistamise ja ka seadusena jõustumise etapil järjekindlalt kinnitanud, et pandiga tagatud nõudeid ilma pandipidaja nõusolekuta ümber kujundada ei saa. See oleks ka mõeldamatu ja hävitav löök tsiviilkäibele, kuna soodustaks vastutustundetut laenamist ja paneks sisuliselt igaühe meist maksma kohustuste eest, mida me pole võtnud.

Ometi loodi seadusest primitiivne kuvand, et nüüd tekib võimalus kohtu abil võlad lihtsalt korstnasse kirjutada, kuigi tegelikult pole sellist absurdset ideed tõsiselt võimalik isegi kaaluda.

Seega kokkuvõttes ma ei näe, et töö seadusega oleks lõpuni viimata. Tahaks hoopis loota, et laenuvõtjate ja laenuandjate vastutustunne ja õigusteadvus ajapikku paranevad ja abi otsitakse enne, kui hilja.