Mõtteid, mida ei saa kohe lugejaga jagamata jätta, tekitas minus 3. novembri Eesti Päevalehes Rein Sikult ilmunud lugu Eestis elavast türklasest teleoperaatorist Mustafa Celikist, kes kõige muu hulgas sooviks eestlasi teretama õpetada.
See on teema, mis on minu jaoks väga pikka aega oluline olnud, kuigi avalikkuse ette pole ma nende mõtetega veel jõudnud. Nüüd siis arvan selleks sobiva aja olevat.
Celikule jääb arusaamatuks, miks inimesed näiteks lifti sisenedes lihtsalt nohisevad omaette, selle asemel et rõõmsalt teretada. Kas siin on tegemist kultuuride erinevusega või, maakeeli öeldes, lihtsalt matslusega? Mina isiklikult olen seda meelt, et tegemist on viimase variandiga.
Matslus kui kultuuri osa?
Üle kahekümne aasta on juba nõukaajast möödas, aga paljud meie seast pole veel suutnud elementaarsetki viisakusvormi omaks võtta.
Kes oskab vaadata, see näeb juba laste pealt selle pere kultuurilist taset, ja seda väga primitiivsest märgist: kas lapsel on teretamiseharjumus või pole tal seda mitte.
Teretamine pole pelgalt vaid viisakuse väljendus, vaid see on midagi enamat. See on austus inimese vastu, keda teretad. Vähe sellest. “Terega” annad kaasinimesele mõista, et sinu ego pole temast kõrgemal. Sa aktsepteerid teda. Sa annad seega talle võimaluse end sinu seltsis hästi ja usalduslikult tunda. Kas seda on vähe?
Sirvisin ennast “harival” eesmärgil ka EPL-i kommentaare kõnealuse artikli kohta ja avastasin päris masendavaid mõtteavaldusi, millega “tarkpead” meie türgi sõpra kostitasid. Üks parim “pärl” oli järgmine:
“Sa oled teises riigis ja siin on omad kombed. Lepi sellega ja saa üle või koli tagasi. Nii lihtne see ongi. Mina ei kujuta ette, et Türgis peaksid kõik mulgikapsaid sööma, kui mina sinna lähen.”
Mida nüüd selle kohta öelda? See on juba tõeline “tase”! Inimene võtab õiguse Eesti rahva eest arvata, et ebaviisakus ja matslus ongi meie kultuuri lahutamatu osa! Küllap taolised “mõttehiiglased” näeksid ka meie rahvast hävitavas viinalembuses omapärase kultuuri olemasolu, mille üle uhkust tunda.
Kunagi Rootsis elades käisin tihtipeale hommikuti oma kodu lähedal parkmetsas jooksmas. Ikka ja jälle juhtusid vastu tulema inimesed, keda ma ei tundnud, seega täiesti võõrad. Ei mäleta ainsatki korda, et oleksime üksteisest möödunud teretamata. Tihtipeale sai juttugi aetud. See paistis küll nii tühine sündmus olevat, aga siiski – päeva algust ikkagi märkimisväärselt positiivselt toniseeriv. Mida veel tahta?
Kunagi sügaval nõukaajal juhtusin minema Žiguli autoteenindusse. Töökotta sisse astudes tegin aga ränga vea. Nimelt võtsin nõuks tere ütelda. Vastuseks sain: “Kas see on mõni uus rahatäht vää?” Rohkem mul sinna “kontorisse” enam kunagi asja polnud. Kuid see juhtus oma kolmkümmend aastat tagasi, mida tänapäeval peaks kui naljanumbrit võtma.
Aga ei! Paljude inimeste jaoks on see õpiaeg veel liiga lühike olnud, mis pole suutnud matslusele oma positiivset jälge jätta.
Süvakultuurituse märke on palju
Meil on liiga palju inimesi, kes tunneksid nagu sadistlikku naudingut kaasinimeste tuju rikkumisest. Eriti kannatavad selle all teeninduses töötavad inimesed, kes peavad kõik selle sapi vastu võtma, mis neile päeva jooksul hoolimatute inimeste poolt, enamasti ülekohtuselt, kaela määritakse. Tagajärjed: väsinud, tülpinud, tõsised, mornid töötajad, kes vajavad juba meditsiinilist abi.
Süvakultuurituse märke leiab veelgi. Üks selline on telefonikultuur(itus). Uskumatu, et on ikka veel piisavalt asutusi, kus telefoni võetakse vastu häälitsusega “jah!” või “möh!”. Halvemal juhul: “Mis tahad?” Minul igal juhul on selge, et sellise asutusega pole mõttekas edasi rääkida. Visiitkaart on toiminud. Reeglina jääb taolistes ettevõtetes ka kvaliteet “möh”-tasemele.
Kust hakkab matslus pihta? Kodust, koolist? Küllap mõlemast.
Nii nagu viin olla targa inimese jook, nii on ka raha targa inimese käes vaid maksevahend, ei enamat. Olgugi et nii viin kui ka raha võivad palju pahandust teha, mida nad ülbe ja rumala – et mitte öelda lolli – käes teevadki.
Ülbikud, kes raha abil oma ego kasvatavad ja lugupidamist ostavad, ongi see osa meie ühiskonnast, kel puuduvad igasugused inimlikud väärtushinnangud, empaatiavõime jne.
See on seltskond, kes kunagi lapsena pole osanud tere öelda – just nii, nagu nende oma lapsedki –, et sellega näidata üles austust kaasinimese vastu.
Väino Uibo
teatri- ja kirjamees
Loading ...
Mul isiklikult on ka tore komme-harjumus nn.tere asemel muid varjuteatri tegemisi teha. Ka koduse kasvatamatuse tagajärg nagu momendil võimul olevad rottoravail.
Olen suutnud tagasivarastada kõik võimul olevate inimhakatiste käkikeeramise tulemused,seepärast ei ole ma kuri 18aastaste noorte peale,nemad ju elektrit varastada ei oska mina küll.
Kui möne vööra inimesega hakkan heast-peast juttu puhuma, tunnetan, et kahtlustab mind soovis tamalt midagi saada või laenata (tavaliselt raha). Ja kui taipab, et mul siukseid kavatsusi pole, proovib jälle minult midagi välja kaubelda või isegi püüab petta. Et vööras tuleb teretama ja jutustama, ju vist tobuke, keda peabki koorima. Vot niuksed kogemused oma pika-pika eluea jooksul. Parem mitte teretada ja vöörast alati umbusaldada. Pooltuttavatest püüan alati mööda hiilida, et nendele mitte tere öelda. See on kerge, nemadki ei taha mind märgata.
paranoia…
….jah,meil on raske elu aga kurb,kui näed igal pool enda ümber süngeid ,morne ja pahatahtlikke inimesi,jah,meil on nii,et isegi naabri lapsed ei suvatse”tere” öelda,mis siis veel täiskasvanutest rääkida.Välismaal teretavad täiesti võõrad inimesd üksteist ja see ok aga siin ei jaksa isegi tuttavad seda teha.Minu meelest on see tõesti kasvatamatus ja matslus.Minu enda lapsed,kes on Soomes tööl olnud juba ligi 5 a,kui tulevad koju Eestisse ütlevad et seal inimesed hoopis teistsugused,et nii kui Tallinna jõuad hakkad tajuma seda Eesti inimese külmust jne.Miks me siis oleme sellised,olgem üksteise vastu sõbralikumad ja heatahtlikumad!Kui me ei suuda oma rahvuse suhtesgi olla sõbralikud,mis siis veel rääkida teiste rahvuste vastu?!
Aastaid tagasi oli Orissaares mees,kes kõiki mitu korda päevas teretas.Kutsutigi teretajaks.
Hästi palju oleneb oma hoiakust. Mina olen küll märganud, et eesti inimesed on mulle naeratanud, vabandanud, ka võõrad head soovinud, tere öelnud. Ise peab avatud näoga teistele otsa vaatama ja algust tegema suhtlemisel. Olen päris palju reisinud ja mujal on inimesed avatumad. Eestlastel on kinnine iseloom, ajalugu on meid mõjutanud, aga küll see muutub. Võõrast julgeb tervitada enesekindel ja kultuurne inimene. Selliseid leidub, võtame neist eeskuju!
Võõrast julgeb tervitada enesekindel ja kultuurne inimene.
Mulle meedib see lause. Paremini enam öelda ei saa!
Viisakat käitumist, s.h. tervitamist, ju praeguse maailmakorra ajal enam lastele ei õpetata! Ja näib nii, et ühiskond ka seda ei vaja. Tänane neoliberaalse ühiskond on massiühiskond, milles kõik väärtusnivood tõmmatud kõige madalama taseme järgi – totakad ja labased filmid teles ja kinolinal; labane,agressiivne ja pealetükkiv tarbimisreklaam, jne, jne….
Kindlasti ka eelöeldust lähtuvalt on TERE ütlemine muutunud mõnedes väikestes asulates igavlevate ja hillivate-tsillivate koolinoorte omamoodi eneselõbustamise, labase naljategemise ja eitea veel, milleks…peaasi, et saaks suhtlemisvaegusest tingituna oma tärkavat julgust proovides võõraste vanade inimeste kallal narrida? See oleks nagu mingi koolikiusamise aseaine vanemate inimeste tülitamisel?…Või kuidas te seda seletate kui mingi rüblik, sulle päeva jooksul 14 korda iga nuga tagant tahab TERE! hõigata??…See on viisakuse labastamine, devalveerimine.
Käratasin sel suvel ühele taolisele jõmpsikale ühes Võrumaa alevikus nii, et mäekuplikesed vast kajasid ” Kas Sulle, jõmpsikas, on koolis ja kodus õpetatud kuidas TERE öeldakse ja kui sageli päeva jooksul?!” Tunnistaski kohkunud mehehakatis, et ei olevat, mitte kellegi poolt, mitte kusagil ja mitte kunagi.
Seega, viisakust tuleb jälle otsast peale lastele õpetama hakata
pliiatsist saab igasugu jutu välja imeda aga terel on eesti keeles niipalju vorme mida muumaalased lihtsalt ehk ei mõista. Halvustada aga kerge, ehk isegi kergem kui teretamise erivormide kasutusjuhise õppimine.
On selline vanasõna-kuidas metsa hõikad,nõnda mets vastu kajab.Ootasime 4-aastase lapselapsega parkimisplatsil teisi pereliikmeid.Poiss oli maalaps,õpetatud külavahel alati teretama,nii ta siis sealgi teretas kõiki autodest väljuvaid mehi.Ja talle naeratati ja teretati vastu,ei pahandanud see kedagi.
No näh,meite-teite valitsejad on juu ülbikud – vaatab surev rott peaministri rollis televiisorist ülbe irvega teretamata tuppa …