Smøla saar – pisut Muhumaa moodi (3)

Minu käest on küsitud, miks ma elan Norras ja pealegi väikesel saarel. Mu Norrasse mineku olulisemaid põhjusi oli see, et soovisin rakendust leida erialal, mis mulle meeldib.

Mõnda aega sai Eestis töötatud laevade järelevalve inspektorina ja selle tööga olin ma rahul. Mingit plaani Norrasse elama minna mul küll ei olnud. Ühel hetkel leidsin aga postkastist töökuulutuse, kus laevaarhitektile pakuti tööd Smøla saarel. Sisetunne ütles, et võiksin proovida midagi oma kätega valmis teha. Lisaks sobib see amet väga hästi minu haridusega. Siis sai sedasi mõeldud, et sealt võiks saada hea kogemuse. Kuidas need oma ala eksperdid muidu ikka sünnivad?

Töötan väikeste töölaevade ehituse valdkonnas. Teen oma tööd kontoris arvuti taga. Põhiliselt valmivad meie töö tulemusena joonised, mille järgi inimesed laevatehases laevakere detailid alumiiniumist välja lõikavad ja laeva kokku keevitavad. Naljaga pooleks võiks öelda, et teed justkui Ikea kasutusjuhendit. Selle töö sisse mahub laevade disainimine, mis võib sisaldada mitmeid arvutusi. Näiteks laeva sobiva kiiruse, kandevõime, ruumide paigutuse määramist, mitmete reeglite järgimist.

Sama suur kui Muhu

Olen Smøla saart algusest peale võrrelnud mitte Saaremaa, vaid pigem Muhuga. Suurus on peaaegu sama: Smøla 214 km2, Muhu 206 km2. Ega rahvaarvgi palju erine: Smølal 2200 ja Muhus 1900 inimest.

Saarelt mandrile on laevatee umbes 6,5 km ja laev, mis seda vahet sõidab, on samuti ehitatud Norras Fikerstrand BLRT AS-i poolt, nagu parvlaev Muhumaagi.

Pisisaarekesi ja “täpikesi” ümber saare on siin pea 6000, mis kaitsevad saart suurte ookeanilainete eest.

Saare oluline tööstusharu on kalatööstus – on kalatraalereid, kalakasvandusi, on kalatöötlust ja palju amatöörkalamehi.
Ka põlluharimine on siin olemas koos lambakasvatusega. Kohalik magus porgand on Norras laialt tuntud. Turismisektor edeneb siin hästi. Arvestatav tegija on ka laevaehitusfirma.

Pisut kummaline nähtus on siinsed kitsad sõiduteed. Isegi üle kaarsilla sõites pead üles jõudes vaatama, ega keegi vastu tule. Ja kui tuleb, siis on silla keskel selle jaoks laiem koht, et mööda pääseks. Kui ikka suur liinibuss vastu sõidab, siis jää või teeserva seisma. Naine ei julgegi mul autoga siin seetõttu veel sõita. Ise olen ka juhipoolse peegli igaks juhuks sissepoole keeranud.

Teine asi, mis üllatas, oli see, et kirikud asuvad miskipärast mere ääres ja mõni neist suhteliselt hõredalt asustatud paigas. Vanasti, kui autoteid veel ei olnud, sõudnud inimesed kirikusse paatidega, sest paljud elasid mere ääres ja ümberkaudsetel väikesaartel.

Veel asub siin Norra suurim tuulepark (68 tuulikut), mis ei pane imestama, sest maapind on ebaharilikult tasane ja puid siin peaaegu ei ole. Seega võib metsa marjule või seenele minemisest vaid unistada.

Tavaline tööpäev kestab kella kaheksast neljani, mille sisse mahub pooletunnine võileivalõuna. Õhtuti on elu siin väljastpoolt vaadates väga vaikne.

Paljud noored lähevad pärast põhikooli lõpetamist edasi suurde linna, kus elu on huvitavam.

Nädalalõpus paistab olevat aktiivne tegevus n-ö mittetulundusühenduste kohtumistel. Käiakse oma meeskonna jalgpallimänge vaatamas. Nii tantsida kui ka muusikat kuulata saab restoranis. Spordihallis on võimalik ka kinos käia.
Mõned harrastavad lihtsalt jalutamist. Selle jaoks on siin ümber saare palju maastikul sissekäidud radasid. Mitmes kohas on üles pandud postkastid raamatutega, kus saab end registreerida. Ja muidugi leidub siin ka pühapäevaõngitsejaid.

Palju sisserännanuid

Kuidas siinse eluga kohanenud olen?

Eks keel on ikka oluline, kuigi on võimalik hakkama saada ka kohalikku keelt oskamata. Ise käin praegu kursustel.
Üldiselt on siin päris palju sisserännanuid, mis mind üllatas. Eestlaste lähinaabritest elab siin leedulasi. Palju on poolakaid, sakslasi ja rumeenlasi.

Puudust tunnen siin mitmest asjast. Eriti saunast, sest siin lihtsalt ei ole sellist kommet. Ka lõuna ajal sooja toidu asemel võileibade söömine tundus algul kummaline.

Meres ujumise võimalust suvel kahjuks ei ole ka. Vesi on liiga jahe ja liivarannast ei tasu unistadagi. Talvel jälle ei saa siin saarel suusatada – Golfi hoovus hoiab temperatuuri nulli lähedal.

Mõni ilmselt tunneks puudust ka kangest alkoholist – seda poes lihtsalt ei ole. Ainus koht, kus seda osta saab, on restoran. Lähim alkopood on umbes kahe tunni tee kaugusel – selleks tuleb sõita ühelt saarelt teisele ja siis kolmandale.

Ilmselt saanuksin oma erialal töötada ka Eestis – selleks oli paar võimalust olemas nii Tallinnas kui Saaremaal. Siiski valisin Smøla.

Praegu ütlen, et tulevikus tahan Saaremaale tagasi tulla. Kuna mu praegust tööd on tehniliselt võimalik teha asukohast sõltumata, siis probleemi seoses töötamisega Saaremaal justkui tekkida ei tohiks. Samas on oluline usalduse tekkimine.
Kuidas asjaolud tegelikult kujunevad, näitab aeg. Leian, et Saaremaal on laevaehitus üldiselt väga hästi arenenud, ja hoian sealsetel uudistel silma peal.

Margus Liigsoo
saarlasest laevaehitusinsener