Hea lugeja,
tänase lehe arvamusküljel alustab oma püsirubriiki Saare- ja Muhumaa juurtega Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik. Neeme hakkab meile üle nädala reedeti kirjutama tähtsamatest Eesti asjadest ja seda mõistagi saarlase pilgu läbi.
Sel nädalal oli meie arvamusküljel veel teinegi samalaadne üllatus. Küllap panite tähele, et teisipäevases lehes alustas muhulane, oma igapäevaleiba Õhtulehes teeniv Katrin Pauts mõlgutustega Muhu saarelt. Ka Katrini autoriveerg hakkab meil ilmuma üle nädala.
Samas on meie lehes kaks püsirubriiki lõppenud. Liis Auväärt pani kaks nädalat tagasi oma 100-nda kirjaga punkti “Kirjadele koju” ja praegu Taanis õppiv Hendrik Kuusk lõpetas küll lühemat aega kestnud, aga oma teravuse poolest silma paistnud “Teateid tindirindelt”. Loodame aga, et mõlemad autorid kirjutavad meile edaspidigi, igatahes Liis on lubanud juba uuel aastal meid oma lugudega rõõmustada.
Rõõm see ju ongi, kui meie maakonnast võrsunud, ent suurel maal töötavad ja elavad ajakirjanikud ei ole kodusaar(t)e tolmu päriselt jalgelt raputanud ja peavad vajalikuks hoida sidet ka oma kodukogukonnaga.
Samas jätkavad meie lehes ilmumist lugejale tuntud Kaja Tampere “Ajakaja” ja Ivo Linna “Kõne Iffile”.
Mõistagi püüame edaspidigi teieni tuua häid arvamuslugusid, mis kirjutatud spetsiaalselt meie lehele ja meie lugejale.
Loading ...
stiilis – ilm on näru, külmkapp tühi, kassitoit ka otsas, hea, et ema mõne moosi saadab (ise ei viitsi nagu midagi vaaritada – aga sellest ma ei kirjuta) jne – ei kutsu
küll lugema. Kaja targutused ja õpetussõnad a la ärge käige minu tegude vaid sõnade järgi, on veel kohutavamad. Pange kasvõi mõni ilus loodusfoto selle asemele kui just leheruumi üle jääb.
Kui Teile ei meeldi, siis nii ongi? Küll on isekust! Liisi kirjatükke ootas terve meie pere, erinevas vanuses ja meeski luges teinekord lõike valjusti ette.Sellist soojust ja hoolimist, mis lugudes oli, soovin Teilegi. Ka Tampere lood on tasemel lugemine. Nii arvab meie pere!
Avaldasin arvamust ja sain templi näkku – isekas. Ei hakka vastast tagasi tembeldama, vaid toon näite Liisi soojusest ja hoolivusest. Ta kuldas ema küll sõnadega üle kui talle küll moose ja mahlu, salateid ja seeni pealinna saadeti, kuid reetis loo algul ennast sõnadega “ei olnud enam kaua aega kodukanti sattunud”. Järelikult kirjaneitsi külastab jaanipäevalisena kodusaart ja hakkab siis suures linnas ootama andamit kodustelt. Teoorias tugev, aga praktikas nõrk. Mis või kes keelas tal endal marju ja seenekesi korjamast? Äkki torkan veel okka sõrme, kuidas ma siis arvutiga toksida saan.
Jah, Liisi jutud on igavad,ei loe enam ammu.
Lugejat ei huvita tema kass.
neeme korvil on siis kaks pilku- saarlase pilk, mis ainult saarlasele sobib ja eestimaa pilk,mis rahvusvaheliselt sobib. ütlege parem otse välja, et teie endi ajakirjanikud pole võimelised muuks kui trükitähtedega kirjutamiseks.aga lehte peab ju täitma millegagi.