Aga miks sa Saaremaale elama tulid? (4)

Algul leidus ikka iga päev keegi, kes minuga sel teemal juttu tegema tuli. Mida aeg edasi, seda rahulikumalt päevad kulgesid ning nüüd ehk korra kuus hüppab kusagilt “põõsaste vahelt” välja üks teadmatuses olev saarlane ning küsib minult selle segadust tekitava asjaolu kohta lihtsa küsimuse: “Sandra, aga miks sa üldse Saaremaale elama tulid?”
Eks see vastus ole selle kolme aasta jooksul oma varjundeid muutnud.

Mu haruldase elukäigu tõttu tõusis küsimus kõikide mulle esitatavate küsimuste edetabelis vaieldamatuks suure edumaaga liidriks.

Katsejäneseks ei tahtnud

Üsna pea võtsin kätte ja kirjutasin oma vastuse paberkandjale. Trükkisin arvutisse, salvestasin ja saatsin nagu koopiamasin seda siis kõigile, kes antud teemal vähegi huvi üles näitasid. Ausalt öeldes väga põhjalik see vastus tookord polnud, aga piisavalt ammendav, et suuremat uudishimu kustutada.

Enne minu kirjakese läbi lugemist oli ka ikka hulgaliselt neid inimesi, kes olid enda jaoks juba mingisuguse versiooni mu tuleku põhjustest välja mõelnud.

Minu üllatuseks arvati kõige rohkem, et põgenesin oma eelmise elu eest ja tulin saarele, et alustada uut. Oma vanade sõpradega ma õnneks siiski vaenujalal polnud, aga sellest hoolimata tegin kõik nii, et ellu saabuks pöördepunkt.
Millegi uue janu tekkis mul umbes üheksanda klassi keskpaigas, kui tuli juba päris täpselt endale selgeks teha, mis saab edasi.

Viljandis, linnas, kust ma pärit olen, oli samal ajal aktuaalne koolireform, mille käigus oli plaanis 2011. aasta sügiseks rajada linna täiesti uus gümnaasium ja kaotada kõik senised koolid.

Olin algusest peale üks neist inimestest, kelle jaoks uue kooli positiivsed küljed ei suutnud negatiivseid asjaolusid üle kaaluda. Seetõttu otsustasingi, et mina uue kooli katsejäneseks saada ei taha.

Juhuslikult käisid meie kooli paljud õpetajad Noarootsi gümnaasiumis lahtiste uste päeval kõige seal pakutavaga tutvumas. Hiljem tutvustati kooli ka üheksandikele. Registreerisin end juba vastuvõtukatsetelegi, kuid siis toimus jaanuaris Saaremaa ühisgümnaasiumis üleriigiline noorte solistide ja duettide konkurss, kus mul õnnestus osaleda. Siis hakkasin oma Noarootsi-mõttes väga sügavalt kahtlema.

Leidsin, et Saaremaale tulek oleks ilmselgelt palju parem kui kolimine poolsaarele, kus lisaks koolile on vaid üks väike külapood ning suurem asustus alles 50 kilomeetri kaugusel Haapsalus. Täitsin siis oma ankeedi kooli astumiseks ja septembris õppisingi juba Saaremaal.

Ja nüüd jõuan ma siis selleni, miks just siin. Valida oli mul ju põhimõtteliselt Tartu, Tallinna, Pärnu ning kõigi teiste linnade vahel. Ehk tõmbaski mind just Saaremaale see eraldatus muust maailmast ning tungiv soov teada saada, kuidas on elada kohas, kus tuulevaikne päev on haruldane, kalaroog koolimenüüs igapäevane nähtus ning tormisel talvepäeval mandrile pääs praktiliselt võimatu. Nii ma siis ennast siin proovile paningi. Tahtsin teada, kas suudan kohaneda kusagil, kus mul pole ühtegi tuttavat, kas ma suudan iseseisvalt hakkama saada, ilma et ema ja isa mind esimese takerdumise korral aitaksid, ning kas inimeste suhtumine ellu on saarel samasugune kui mandril.

Sõbrad ma endale sain, esimeste probleemidegagi tulin väga edukalt toime. Kõige suurem katsumus oli toimima panna süsteem, kuidas puudumistõendeid kooli saata. Õnneks olin ma esimesel aastal raudse tervisega ning kui õigesti mäletan, ei puudunud ma poole aasta jooksul kordagi. Pärast aastavahetust oli e-kool teinud aga uuenduse, kus lapsevanem sai vajaliku informatsiooni kooli saata ka interneti teel. Nii kadus ka see suurim takistus.

Kevadel küsis ema mu käest, kas olen nüüd oma seiklused ära seigelnud ja tulen ehk tagasi koju elama, aga siis oli juba selgelt liiga hilja. Selleks ajaks ma juba teadsin, kui suurepärane kool on Saaremaa ühisgümnaasium. Vana kool tundus selle kõrval üks “käkats”.

Siin on minu kodu

Hariduse omandamine on üks asi, aga kooli ühtehoidev pere, üritused, traditsioonid, ettevõtmised hoopis teine. Ma ei tea, kui palju on veel selliseid koole, kus viimased õpilased lahkuvad hoonest alles siis, kui neid sealt välja aetakse.
Mis võiks gümnaasiumiealisi noori Saaremaale meelitada, ei oska ma öelda. Eks igaüks pea enda jaoks selle magneti ise leidma. Minu jaoks oli selleks tookord Saaremaa ühisgümnaasium, millele õige pea lisandusid muusikakool, Inspira, sõbrad.

Öeldakse, et inimene leiab sõpru kõikjal. Kindlasti leiaks, aga kas selliseid sõpru nagu siin? Milliselt teiselt saarelt leiaksin sõbra, kes on nõus sukelduma prügikasti, kui su telefon sinna kukub; sõbra, kes on nõus laskuma põlvele, et hoida lauljale mikrofoni; sõbra, kes küpsetab tervele klassile rosinatega muffineid lihtsalt heast südamest; sõbra, kes on nõus õpetama ununenud tantsusamme ka kell 4 öösel; sõbrad, kes käivad nädalavahetustel vabatahtlikult muusikakoolis. Nagu brasiilia kirjanik Paulo Coelho on öelnud: “Inimesed ei õpi teiste sõnadest midagi, kõik on vaja ise avastada.”

Möödunud pühapäeval küsiti mu õpetajalt Tiit Pauluselt “Tähelaevas”, mis hoiab teda Saaremaal kinni. Vastan samamoodi kui temagi: see on minu kodu.

Mis siis, et olen need aastad elanud ühiselamus ja siin igal aastal tubagi vahetanud. Kodu on minu jaoks see saar, linn, kool. Nüüd olen ma siin elanud ning varsti pean jälle minema. Kevad on kohe-kohe käes ning kui lõputunnistus käes, tahan edasi õppida.

Olen mõelnud, et kui korraldataks Eesti-sisene kampaania “Talendid koju”, toomaks noori tagasi väikelinnadesse, tuleksin kahtlemata Kuressaarde. Viljandis on ka kodu, aga seda ei rajanud ma endale ise.

Need kaks ja pool aastat siin koolis on olnud asendamatud. Valik tulla Saaremaa ühisgümnaasiumisse on justkui suur-suur võit. Mäletan, kui olin 3-aastane ning võistlesin esimest korda kodukoha solistide konkursil. Saavutasin seal kolmanda koha ning olin nii õnnelik, et tahtsin kohe lavale minna ja seda laulu uuesti kõigile laulda. Sama tunne on praegu. Tahaksin lihtsalt veel kord selle tee läbi käia. Nende samade inimestega, täpselt samamoodi. Ehk tulen ma kunagi tagasi? Ma vähemalt loodan seda.