Ansip oma lähikonnaga vajab Jeesuse pisaraid (15)

Nädala algul sattusin Facebooki kaudu ühele automüügikuulutusele, milles omanik väidab, et pakkumises oleva auto klaasipesuvedelikuks on Jeesuse pisarad, mille abil saab auto omanik kõik patud andeks.

Tundes suurt muret Andrus Ansipi ja tema lähikondlaste eduka käekäigu pärast, hakkasid mind need pisarad väga huvitama. Pärast kolmapäevast “Silvergate`i” kulminatsiooni jõudsin järeldusele, et minu kui kodaniku kohus on võtta endale südameasjaks uurida välja, kust saab tarnida Jeesuse pisaratel põhinevat klaasipesuvedelikku, mida müüja eelpool mainitud autokuulutuses reklaamib. Veel ei ole mul õnnestunud seda tarnijat tabada. Võibolla on see sama tarnija, kes tõi läinud talvel Toompea kõnepulti verbaalsed seemned? Hetkel ma seda veel ei tea.

Muudab räige pragmaatiku inimeseks

Olen täie mõistuse juures ja usun, et müües Jeesuse pisaratel põhinevat klaasipesuvedelikku “Silvergate`i” rahastamisskandaali tänastele “võitjatele”, on võimalik parandada Eesti poliitilist kultuuri rohujuure tasandilt siit samast Saaremaalt.

Peab tabama hetke, mil need “võitjad” järgmisel korral Kuressaarde tulevad, seejärel tuleb neid salaja piserdada Jeesuse pisaratel põhineva klaasipesuvedelikuga.

Teadupärast on sel vedelikul imelised omadused. Lisaks sellele, et vedelik annab patud andeks, muudab see inimese tagasi inimeseks, kui on juhtunud õnnetus ja inimene on vahepeal inimeseks olemisest kogemata kaugele eemale läinud ja teisele inimesele hundiks hakanud.

Pärast piserduse osaliseks saamist muutub iga “Silvergate`i” “võitja” emotsionaalseks. Ta on pisarate mõju all ja lisaks mõjub talle tervendavalt kuurortlinn Kuressaare hea aura. Hetkeks unustab “võitja”, kui silmakirjalik, ebameeldiv, omakasupüüdlik, keskpärane ja hall tehniline pragmaatik ta argielus on. Helged hetked toovad igaühes neist esile

tõelise inimese koos kõigi nende heade omadustega. “Võitjal” hakkab endast kahju ning ta puhkeb lahinal nutma. Aga pole hullu. Meil Kuressaares Raiekivi säärel on, kuhu nutta, ja veetaseme ohtliku tõusuni on ruumi küll. Nii et nutku pealegi. Juba psühhiaater Aadu Kadakas teadis rääkida, et nutt on terviseks. Kui nutt nutetud, tõstab “Võitja” pea, heidab kahetsusest kantud maailmaparandaja pilgu üle mere Abruka suunal, nuuskab nina adruvalli sisse puhtaks ja on otsustanud.

“Võitja” ostab enne Saaremaalt lahkumist kaasa 200-liitrise vaadi Jeesuse pisaratel põhinevat klaasipesu vedelikku. Pealinnas tagasi, rullib “võitja” vaadiga Toompea mäest üles ja hakkab pisaraid Riigikogu saali mustade uste juures parteiliikmetele viie liitri kaupa jagama.

Soovi korral saavad pisaratest osa ka koalitsiooni ja opositsiooni liikmed. Viimased peavad loomulikult maksma.

Enne, kui “võitjate” leeri need liikmed, kes Saaremaal puhkamas ei käinud ja kelles täie jõuga elab edasi suurlinna räige pragmaatik, pisarate outlet`id Toompeal ära jõuavad keelata, on suur osa parteikaaslasi jõudnud kallata seerumi oma auto klaasipesupaaki ning teinud prooviks ka esimesed piserdused. Iga lendu lastud piserdus annab andeks 2 pattu ning võtab ära ühe juhtumiga seotud süümepiinad. Lisaboonusena kontrollib piserdus ka poliitiku keha füüsilist liikumist, ajutegevust ning avab tema suu.

Kordamööda jalutab poliitik läbi BNS- i, ERR- i ja muude üleriigiliste väljaannete kontorid. Ainar Ruussaar ei usu oma kõrvu ja Lagle Parek tuleb Piritalt tagasi Toompeale. Keelepaelad valla, lendaks poliitik hea meelega ka BBC peakontorisse Londonis, aga kuna sularaha on hetkel peidus, ei ole, mille eest edasi-tagasi lennupiletit osta.

Iga väljaande juures avaneb poliitiku suu nagu võluväel ning enda tahte vastaselt hakkab ta rääkima erakonnale tehtud annetustest ilma uurija, advokaadi ja muu pudi- padi juuresolekuta otse avalikkusele nii, nagu asjad tegelikult aset leidsid.

Head teed, härra peaminister

Mis puutub poliitikasse, siis kahjuks on minul isiklikult ideaalidest järgi riismed. Kunagi ammu 1999. aastal läksin õhinaga esimest korda valima ja valisin klantspildi ja ilusa lipsu järgi Andres Lipstoki. Sain aru, miks ma lähen valima ja ma tõesti arvasin, et poliitikud saavad aru, mis on poliitikuks olemise eesmärk ning mida tähendab ning millise väärtusega on neile kodanikult antud hääl. Olin noor ja roheline. Tol korral sain aru, miks pean kodanikuna minema valima, kuid samas ei saanud ma tegelikult aru, miks andsin oma hääle Andres Lipstokile ja Reformierakonna programmile. Pilt oli ilus – vorm oli sisust tähtsam.

Nüüd saan ma programmide sisust rohkem aru ja samas näen, mida suur osa poliitikuid ja poliitilistel ametikohtadel istuvaid inimesi tegelikult iga päev teevad.

K- Kohukese, JOKK jne. lühendite juurest oleme jõudnud sujuvalt “Silvergate`i” rahastamiseni. Mida see näitab? Näitab, et inimesed Eesti poliitikas muutuvad, aga poliitika tegemise muster jääb samaks. Kõik erakonnad teevad võimule tulles head nägu ja kui võimu on käes piisavalt, lähevad “oksad” nii laiali, et partei peakontorile tuleb tellida laiemad uksed. “Silvergate`i” juhtumi juures on kõige ebameeldivam, et kui kriminaalasja otsad kokku tõmmati, said “Silvergate`iga” seotud poliitikud sellest jõudu juurde.

Saan aru, et rahastamise küsimust ei saa terves riigis päeva pealt lahendada ega muuta. Kuid selle asemel, et püüda pehmelt maanduda, seades eesmärgiks kaasata teised erakonnad ning rahastamise osas suhtumist pikemas perspektiivis muuta, võeti kiiresti ette efektiivne tapatalgu ühe inimese aadressil. Silver Meikar löödi meedias risti ja põhiteemalt juhiti tähelepanu kõrvale. Või vähemalt üritati juhtida.

Reformierakond oma käitumisega ei vastandu enam Keskerakonnale. Varem tunnetasin, et Reformierakonnal oli teine suund. Või siis vähemalt püüti avalikkusele jätta head muljet. See, et üks tavaline kodanik teab, tajub või saab aru, kuidas mingi asi tegelikult käib, ei ole üldse oluline. Oluline on see, kuidas jäävad suured ametlikud otsused ja võimulolijate seisukohad avalikus meedias kõlama.

Ma ei taha siinkohal kaitsta Silver Meikarit. Meikar ise teab, mis motiividel ta avalikkuse ette tuli ja kas ta kapis mõni luukere vedeleb. Muide, kellel tänastest poliitikutest neid kapis ei vedeleks? Meikari isikuga seotud teema ei olnud juba ammu peamine küsimus. Peamine küsimus puudutas rahastamist laiemalt ja selles osas otsustas Reformierakonna juhatus suunamuutuse asemel avalikkusele labidaga lihtsalt pähe lajatada.

Neile, kes jätkuvalt kahtlevad, soovitan vaadata telekanali Discovery Investigation mõnda sellist episoodi, mis kirjeldab, kuidas tegevuse üksikasjad on teada, kuid puudu oleva ühe verepiisa või juuksekarva tõttu ei saa võtta DNA analüüsi, ning seetõttu jääb süüdimõistev otsus tulemata. Olgugi, et kõik ümberringi teavad, kelle poole näpuga näidata.

Eelpool nimetatud stsenaariumi kohta sobib taas kord kasutada Eesti poliitmaastiku legendaarselt retrolauset “Kõik on juriidiliselt korrektne”. See lause tuli käibesse umbes kuus aastat tagasi. Kui sama lause tõsta aastasse 2012, siis mis on muutunud? Mitte midagi. Identsed on augud Eesti poliitilise kultuuri pusles aastal 2006 ja aastal 2012. Leian, et seda retrolauset ja säärast suhtumist võiks kuidagi kunstiliselt salvestada. Võib-olla leiab Sven Grünberg inspiratsiooni ja kirjutab tulevaste põlvede tarvis selle pealkirja all ühe muusikalise teose. Ma oleks talle tänulik. Oleks, mille läbi oma lastele tulevikus ajalugu lahti seletada.

Oma kolmapäevases intervjuus pärast Reformierakonna juhatuse koosolekut ütles Andrus Ansip muuhulgas, et rahva kannatus katkes. Küsin siin kohal vastu, mille suhtes see kannatus katkes ja kus on see rahvas, kelle käest küsiti? Lisaks pidas peaminister oluliseks meelde tuletada, et erakond on mõttekaaslaste kogu.

Nüüd aitab ja siit läheb piir. Mina astusin erakonnast välja. Head teed, härra peaminister.

Ja kuidas see vanasõna nüüd oligi: “Las koer haugub, karavan liigub ikka edasi”. Ju olen ma siis kodanikuna see Koer.

Karol Kukk
Endine reformierakondlane