NUKRALT LAGUNEMAS: Muinsuskaitse seltsi esimehe Tõnu Veldre sõnul on kurb, et lagunev sepikoda on peaaegu hävinud. Muret valmistab talle ka mõisa peahoone saatus. Foto: Sander Ilvest
Kolmele Soome kodanikule kuuluv sepikoda arestiti ja on nüüd kohtutäituri käes enampakkumisel alghinnaga veidi enam kui 10 000 eurot.
Marja-Leena ja Pentti Kalevi Lähdeniemi ning Ulla Susanna Blumenthal-Mannerbergi nimel olev sepikoja hoone arestiti väga lihtsal põhjusel: nad ei võtnud vaatamata korduvale tähelepanu juhtimisele sepikoja korrastamiseks mitte midagi ette.
Ettekirjutuse täitamata jätmise eest määras muinsuskaitseamet kultuurimälestise omanikele 12 000 euro suuruse sunniraha.
Saaremaa muinsuskaitse seltsi esimees Tõnu Veldre tõdes, et kuna soomlased on jätnud ka sunniraha maksmata ja teise riigi kodanikelt pole võimalik raha sisse nõuda, oli muinsuskaitsjate ainus võimalus hoone arestida ja sundkorras müüki panna.
Esmakordne juhtum Saaremaal
Muinsuskaitse Saaremaa vaneminspektor Rita Peirumaa kinnitas Saarte Häälele, et kuna soomlased hoonet ei hooldanud, alustas muinsuskaitseamet Kuressaare kohtutäituri Enno Kermiku kaudu täitemenetlust.
“Kuna kohtutäituril ei olnud sunniraha võimalik kätte saada, astuti järgmine samm: arestiti kinnisvara ja alustati selle müügiga,” tähendas muinsuskaitse vaneminspektor.
Rita Peirumaa sõnul on säärane juhtum Saaremaal esmakordne. Raha, mis müügist saadakse, läheb kohtutäituri kulude katteks ning summa, mida muinsuskaitseamet sunnirahana välja nõuab, läheb riigieelarvesse.
Ta rõhutas, et sunniraha väljanõudmine on kindlasti üks viimastest abinõudest, mida muinsuskaitseamet kasutab. Mälestise säilimise tagavad vaneminspektori sõnul ikkagi õigeaegselt tehtud hooldustööd. “Juhul kui omanikud ettekirjutust ei täida ja koostööd ei tee, on sunniraha väljanõudmine, asendustäitmine või sundvõõrandamine need meetmed, mida muinsuskaitseamet sellisel juhul võtta saab,” kinnitas Rita Peirumaa.
Algselt oli sepikoda mõisa magasiait
Kultuurimälestiste registri andmeil oli kõnealune sepikoda Saaremaa ühe esinduslikuma mõisa – Kõljala mõisa – majandushoone. 19. sajandil ehitatud kuivati-sepikoda on mõisa ajaloolisel plaanil nimetatud magasiaidaks.
Tegemist on paekivist seintega ühekordse ehitisega, millel on plekiga kaetud viilkatus. Väljaspool on kuivati-sepikojal säilinud kaks originaalset kalasabalaudisega ust. Üks sarnane uks on ka hoones sees.
Hoone üks ots on avariilises olukorras – katus on hävinud ja paekivimüürid lagunenud. Teise otsaseina ja pikikülje vahel on suur pragu ning sealne otsasein on sootuks varisemisohtlik.
Hoone lagunemisele aitavad omakorda kaasa seinte ääres kasvavad puud ja võsa. Mälestiste hulka arvatud hoone ruumid on prahti täis. Kogu ümbrus on heakorrastamata.
Kohtutäitur Enno Kermiku käes müügis oleva sepikoja enampakkumise ajaks on määratud 14. november.
Loading ...
nõuab,et loos peavad sõna saama kaks osapoolt-omanik ja muinsuskaitse. Siin seda ei ole.
ja siin ilmneb järjekordselt millised tainad need veldred, peirumad ja muud muinsuskaitse seltsi tegelased on. tegelikult räägib se üldisest eesti tasemest. selle asemel, et veel jutuga pressida ja leida mingi kokkulepe, tehakse küla kõuhuga 12 000 euri trahvi!!!! kuna ma elan ise soomes siis tean, et see summa pole ka soomalse jaoks kommiraha. pärast sellise sunniraha määramist oodatakse, et sommidel on veel millegi eest maja remontida? muinsuskaitse enda veski jahvatab nii aeglaselt, et sure või vanadusse enne kui sealt vastus tuleb. nemad aga nõuavad KOHE. minule jääb mulje nagu suur sunniraha määrati meelega, teades, et neilt välja mõista ei saa. seega keegi muinsuskaitse oma jopedest atahab seda maja omale. või keegi lellepoeg. olen koguaeg rääkinud, et muinsuskaitse tuleks laiali saata. nad ei kaitse vaid hävitavad.
See sepikoda on nii väike ja önnetu ning ilma mittemingisugust väärtust. Arvatavasti need omanikud oleksid ka selle maha löhkunud ja platsile kunagi uue ja moodsama elumaja ehitanud.
Natukene peaks aru saama, et me ei ela enam kiviajal ja keegi ei tule seda sepikoda vaatama ja kellelegi ei saa panna isiklikku kohust sellise sepikoja korras hoidmiseks juhul kui see on Eesti muinaskaitseline objekt. Sel juhul peab Eesti vabariik ise maksma selle objekti korras hoidmise kulud ega see ei saa olla möne eraisiku kohustus ja ühe inimese rahakotist.
Soomes, kui sellisel objektil on riiklik väärtus ja inimene peab seda selle pärast korras hoidma, siis riik ka maksab selle korras hoidmise kulud. See on ebaöiglane, et üks üksik isik peab hakkama Eesti muinsuskaitse objekte oma raha eest korras hoidma.
Soomlastele see on väga suur summa ja nii suuri trahve ei ole soomlastel.
Olen sama meelt, et keeg itahab lihtsalt seda ilma rahata omale ja Saaremaal rikastumine käib ebaausalt.
trahv 12 tuhat ja maja hind 10tuhat.enne kui trahvitakse võiks natuke mõelda,pakun,et “kivihunnik” maksab veel vähem.(kuressaare linnasaun müüdi 10tuhandega)
endal linn on tondilosse täis ja trahvivad mingeid maa kiviaedu ning panevad sundmüüki.
Oksjonile!? See kivihunnik!? Koos prahiga!?
Üha enam veendun, et Muinsuskaitseamet ei ole komplekteeritud arukate töötajatega.
Tänu nendele laguneb meie pärandit rohkem, kui nad “kaitsta” jõuavad. OK- õigemini lagundab neid hooneid just nendepoolne “kaitse”, sest mitte keegi ei suuda täita nende poolt esitatud tingimusi.
Kas seal töötavad pahatahtlikud ja tigedad inimesed?
Loomulikult vahel pingutab Muinsuskaitseamet oma nõudmistega üle ka, aga antud juhul on küll ilmselt õige, et nad niimoodi radikaalselt on käitunud. See on õpetuseks ka teistele ignorantsetele omanikele üle Eesti, kes arvavad, et ettekirjutusi võib lihtsalt ignoreerida. Kohe muide ei määratagi kellelegi sunniraha, sellele eelneb pikk, sageli aastaid kestev menetlus: kirjutatakse kurje kirju, tehakse korduvaid ettekirjutusi jne. Sunnirahani läheb asi ikka siis, kui omanik kohe üldse ei tee mitte mingit koostööd ja ei üritagi mitte vähimalgi määral olukorda parandada. Mis puutub sellesse, et omanikuga peaks enne rääkima: konkreetset tausta ma ei tea, aga ma usun, et seda on kindlasti korduvalt teha püütud. Kuidas Sa räägid omanikuga, kes elab välismaal, ei teata oma kontakte ega võta ka ise ühendust,ei reageeri kirjadele, ei suhtle ka oma kinnistu naabrite ega teiste kohalike elanikega? Muinsuskaitseamet ei ole politsei, nad ei saa läbi viia jälitusmenetlusi ega omanikku vägisi kohale tuua. Saabki ainult teha kurje kirju ja lõpuks sunniraha määrata.
Tubli töö Muinsuskaitseamet, lõpuks ometi asuti võõrandama neid väärtuslikke, “karju-appi” seisukorras olevaid objekte, mida terves meie maapiirkonnas üle Eesti veel leidu. Mentaliteet “ise ei tee, ja teistele ka ei müü ja las seisab” peab ometikord lõppema!
Miks Muinsuskaitseamet ise midagi korda ei tee? Võtame aga kõik muinsuskaitse alla, siis saab omanikke trahvida või saavad kaitsealused objektid rahus laguneda. See on selline väärikas lagunemine – ikkagi muinsuskaitsjate valvsa silma all.
Samas ei vastuta muinsuskaitsjad ise kuidagi kaitsealuste objektide olukorra eest. Neil pole selleks vahendeidki. Kas kõik vanad rajatised ikka peavad kaitse all olema?
Miks näiteks on kaitse all Kihelkonna – Papisaare munakivitee? Kui tahame munakiviteed eksponeerida, taastagem see siis Kuressaare keskväljakul, kus see inimeste eluolu vähem segab. Või maksab Muinsuskaitseamet Kihelkonna vallale ajaloolise tee hoidmise eest?
Või aitab Muinsuskaitse kuidagi neid õnnetuid Kõljala soomlasi, et sepikoda püsiks? Ei. Määrime selle sepikoja kellelegi ullikesele pähe ja hakkame seda ullikest seejärel eeskirjade ja trahvidega piinama. Vinge lugu.
Pole see asi nii hull midagi, kui sa kirjeldad.
Muinsuskaitsel on vahendid ja nende vahenditega ta ka toetab muinsuskaitse all olevate objektide korrashoidmist.
Kes aga ei taha muinsuskaitsega koostööd teha, see ainult vingub ja viriseb või nagu antud “õnnetud Kõljala soomlased” – lihtsalt ignoreerivad.
Näiteks 2011 aastal Saare Maakonna muinsuskaitsealuste objektide korrashoiu rahastamine:
Kaarma pastoraadi aida katuse avarii-remont, 1 278 €;
Kudjape kalmistu juugendstiilis sepisaia restaureerimine, 3 834,69 €;
Kudjape kalmistu Buxhoevdeni kabel 2 katuse avarii-remont, 3 195,60 €;
Kuusnõmme pukktuuliku avarii-remont, 2 684 €;
Muhumaa Koguva küla Laasu talu küüni avarii-restaureerimise I järk, 4 793 €;
Muhumaa Koguva küla Tõnise talu saun-sepikoja katuse (laudkate) remont, 2556 €, lisaks omanik 374,10 €;
Muhumaa Koguva küla Välja talu laut-keldri avarii-konserveerimine, 8 500 €;
Nässuma küla Mäe talu pukktuuliku katuse, seinte jm avarii-remont, 2 780 €, lisaks omanik 1 163,16 €;
Saare mõisa karjakastelli avarii-konserveerimine, 3 830,09 €;
Tõlluste mõisa peahoone katuse restaureerimine, 12 782,33 €, lisaks omanik Merona Holding OÜ 33 877,20 €.
teise riigi kodanikelt pole võimalik raha sisse nõuda
MIS PADA SEE ON? Kui nad ei maksa-kohtukutse.
tuleks alustada algusest,,,, kus olid artiklid ja muinsuskaitse enne seda, kui soomlased selle ära ostsid? (nägi see kivihunnik tegelikult üsna samamoodi välja, ei tehtud selle konserveerimiseks suurt ka eelmise omaniku poolt) renoveerimiseks pole sellest enam midagi vana ja autentset järel.
See hoone on nii öelda silma alt ära, aga miks ei võeta midagi ette kohe Kõljala keskuses oleva vana lauda varemetega?
Ühesõnaga on õigus siin ja seal …..
Siin saarel tean veel vähemalt ühte sommi, kes tundub et viimaste sentide eest omale ühe mõisahoone ostis.
Käib ja siiberdab seal paar korda aastas, maja aga ei paista võsa seest enam varsti väljagi. Mingit remondi moodi asja ei ole see maja samuti näinud ja jääb täiesti arusaamatuks, mida “mõisnik” selle suure tüki üldse ette võttis kui mõistus ja rahakott peale ei hakka!
Kõljala mõis on ka müükis.
muud nad ei oska, kui oma viha teiste peale välja elada, eksiteerib ainult paber – see, et seadust on võimalik erinevalt tõlgendada, seda nad ei mõsita. Soomlastele soovitan kohtusse pöörduda, ehk saab ametnikke pidurdada.
mismoodi nende omanikega siis suheldia, kui nende aadressigi teada pole?
kuidas kirjad saadeti?kas pudelipostiga?
Need objektid, mida Sa nimetad, on ainult piisk meres, kui võrrelda muinsuskaitse all olevate objektide nimekirja. Selles asi ongi, et seda ressurssi, mida tegelikult vaja oleks, muinsuskaitsjatel ju pole. Ja kust seda võttagi. Seepärast arvangi, et iga vana objekti ei peaks kaitse alla võtma. Kaitse alla võtmisega peaks kaasnema ka Muinsuskaitse reaalne vastutus, ka materiaalne. Ettekirjutistest ja trahvidest üksinda jääb väheks. “Õnnetute soomlaste” asemel võiks pigem kirjutada “õnnetud muinsuskaitse aluse objekti omanikud”, nad on tõelised süüdlased, kui neil ei ole piisavalt raha omandi täppisrenoveerimiseks.
Ka muinsuskaitse peaks endale aru andma, et elu läheb edasi ja objektide renoveerimisel on tähtis nende tänapäevane funktsioon. Renoveerimist renoveerimise pärast pole ju mõtet teha. See on raiskamine.
Pole see asi nii hull midagi, kui sa kirjeldad.
Muinsuskaitsel on vahendid ja nende vahenditega ta ka toetab muinsuskaitse all olevate objektide korrashoidmist.
Kes aga ei taha muinsuskaitsega koostööd teha, see ainult vingub ja viriseb.
Ilmselgelt Muinsuskaitse ei saa tulla omaniku tahtevastaselt mingit objekti korrastama. Koostööks on aga Muinsuskaitsel nii kompetents, kui ka vahendid.
Näiteks avariitoetused http://register.muinas.ee/?menuID=emergencysupport&showall=2000
Kuskil pole sõnagagi olnud juttu mingist sepikoja kallist täppisrenoveerimisest vaid lihtsalt hooldusest.
Jah, “aeg läheb edasi”. Ja lähebki, mälestis aga lihtsalt laguneb. Kui need “õnnetud soomlased” ei hinda seda mälestist, siis pole nad ju millestki ka ilma jäänud.
Mõningas mõttes võiks isegi kirjutada õnnetu Volli, sest nii see just ongi.
milles probleem, andke Sagurile 100-ks aastaks rendile ja tema teeb kohe dolomiidist uued seinad ja paneb lisaks veel 10 sammast sepikoja ette.