Katrin Paukson: ohvriabis on oluline koostöö kliendiga (1)

Juba ligi kaheksa aastat on sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajad üle Eesti osutanud tasuta riiklikku ohvriabiteenust. “Meie eesmärk on säilitada või parandada ohvri toimetulekuvõimet,” ütleb sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna juhtivspetsialist Katrin Paukson. “Toimetuleku all ei ole siin mõeldud ainult materiaalset, vaid ka psühholoogilist toimetulekut.”

Saare ohvriabi on tegutsenud juba aastaid. Kui palju teid teatakse? Kas neid, kes hädas teie poole pöörduvad, on algusaastatega võrreldes rohkem?

Tahaks loota, et ikka enam ja enam inimesi teavad juba ohvriabi olemasolust. Kohtumistel, esinemistel küsin alati, kas teatakse ohvriabist midagi. Kõige rohkem vastatakse, et midagi nagu oleme kuulnud, aga täpsemalt ei tea. Minu meelest on see juba väga hea vastus, sest kui inimese elus on parajasti kõik hästi, siis naljaga pooleks öeldes ei peagi, meie voldik taskus, ringi käima või meie telefoninumbreid pähe õppima. Aga kui juba teatakse, et ohvriabi olemas on, küllap siis vajaduse tekkides ka meie kontaktid leitakse.

Esimesed 4–5 aastat kasvasid ohvriabisse pöördujate arvud pidevalt. Nüüd on need jäänud enam-vähem stabiilseks. Ka uues majas on juba inimesi käinud. Saare ohvriabisse on avamisest kuni tänase päevani pöördunud 1170 klienti.

Kuidas inimesed teie juurde satuvad?

Meil on politseiametiga koostöökokkulepe, mille kohaselt politseiametnikud teavitavad kannatanut ohvriabiteenuse olemasolust ja küsivad neilt nõusolekut nende kontaktandmete edastamiseks ohvriabitöötajale. Ohvriabikeskusse pöördumine on vabatahtlik. Võib pöörduda ka telefoni või e-meili teel ja ka anonüümselt.

Viimasel ajal on pooled või isegi enam pöördujatest tulnud kellegi soovitusel. Seda loen mina kõige suuremaks tunnustuseks oma tööle, samuti nagu korduvaid pöördujaid.

Viin läbi ka kriminaalmenetluste lepitusmenetlusi, sel juhul saadab prokurör või kohtunik meile määruse menetluse läbiviimiseks. Neil puhkudel tuleb tegeleda nii kannatanu kui ka kahtlustatava või süüdistatavaga.

Lepitusmenetluse olemus seisneb selles, et osapooled sõlmivad kirjaliku lepingu, kus kahtlustatav või süüdistatav võtab endale kohustused kuriteoga tekitatud kahjude heastamiseks. Seejärel kriminaalasi lõpetatakse ja lepitajana jälgin kohustuste täitmist kuni 6 kuud. Kui kokkulepet ei täideta, läheb kriminaalmenetlus uuendamisele.

Kuidas ohvriabi oma kliente aidata saab?

Kuriteo ohvriks sattudes või mingil muul viisil kannatada saades reageerivad inimesed väga erinevalt. On kurbi, vihaseid, šokis, stressis, hirmunud või apaatseid inimesi ja nagu öeldakse, on see kõik normaal-ne käitumine ebanormaalses olukorras. Nendele inimestele püüamegi anda kõigepealt emotsionaalset tuge ja seejärel vajalikku informatsiooni ja abi teiste ohvrile vajalike teenuste või toimingute osas.

Rahalisest abist rääkides on Eestis olemas kuriteoohvritele ka riiklik ohvriabihüvitis, mille välja maksmise otsuse teeb pensioniamet, ja psühholoogilise abi hüvitis, mille vajalikkuse selgitab koostöös ohvriga välja ohvriabitöötaja.

Missugused on teile kõige eredamalt meelde jäänud juhtumid?

Väga erilisi, ebatavalisi või eriti ränki juhtumeid tuleb ette küll. Kahjuks ei saa ma neid siin kommenteerida, sest me ei räägi klientide asjadest avalikult. Mitte ainult Saaremaa pole väike koht, terve Eesti on väike koht. Viimasel ajal olen hoidunud isegi oma kolleegide tööst näiteid toomast, sest kannatanud seda kindlasti ei sooviks.

Laias laastus võin nimetada, et pöördunud on kõikvõimalike kuritegude ohvrid ja nende perekonnaliikmed, leinajad, lähisuhtevägivalla ohvrid, varguse või vara hävimise läbi kannatanud, liiklusõnnetuste ohvrid, koondatud, erinevate sõltlaste lähedased.

Kõikide pöördujate kohta ei saagi öelda ohver, kuid abi ja nõu leiame ka laenudega hädas olevatele inimestele, lahutajatele ja vara jagajatele, maa- ja ühistuasjades vaidlejatele, elatus- ja toimetulekutoetuse taotlejatele jne.

Ohvriabiteenus on kõige rohkem ikka koostöö kliendiga. Kahjuks võluvitsaga häid lahendusi ju luua ei saa, inimesel tuleb ühel hetkel endal otsused teha ja astuda ise oma sammud.

Kui suur probleem on meie ühiskonnas vägivald? Kas ohvrid hoiavad kogetu pigem enda teada või vastupidi, on hakanud sellest rohkem rääkima?

Meie maakonnas on kuritegevus alati väiksem olnud kui mandril, aga tegusid tehakse siingi. Selles suhtes on küll vägivald suur probleem, et vägivalda ei tunta sageli ära. Kui palju teatakse, et teisele valu tekitamine ongi juba kuritegu? Ja ka vaimne vägivald, ähvardamine on karistatavad teod.

Kui laps kasvab vägivaldses peres, siis ta mingi vanuseni ei teagi, et teistmoodi elu on võimalik ja et tema enda või tema pereliikmega käitutakse valesti. Vahel ütleb mõni naine, et mees peksab küll teda, aga mitte kunagi lapsi ja et mees on vähemalt väga hea isa. Siin on jälle osaliselt tegemist vägivalla mitte ära tundmisega, sest mees, kes peksab oma laste ema, ei saa mitte kuidagi olla hea isa. Niisuguseid ütlemisi hakkab küll vähemaks jääma, et ta oli ju selle peksu ise oma käitumisega ära teeninud. Vägivallale ei ole mitte mingisugust õigustust!

Uurimuste järgi on kümnest vägivallajuhtumist üheksal juhul vägivallatsejaks mees. Kuid uurimustest selgub ka, et tütarlaste seas on vägivaldsus hakanud kiiremini kasvama. Perevägivallast, lähisuhtevägivallast räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem ja politseil on sellega tegelemiseks oma kindel kord. On ka internetivägivalda ja küberkiusamist. Samas saadakse sealtsamast internetist ka abi: on olemas veebikonstaablid, saab tasuta juriidilist nõu, ohvriabi, lihtsam on asju ajada kohtuga jmt.

Saare maakond on siiski veel üsna suletud ühiskond, kus “kõik teavad kõiki”. Kui lihtne on siin ohvril abi otsima tulla?

Arvan, et see tulek ei ole kerge ettevõtmine. Ohvriabitöötajaga kohtumine ei pea aga toimuma tingimata kabinetis vastuvõtuvormis. Jõudumööda olen käinud ka koolides, lasteaedades, külaseltsides info- või koolitustunde läbi viimas. On saadetud kirju ja meile, millele alati vastan, ja telefoniga saab paljugi räägitud.

Vahel on inimene mures, et kas tema probleem on ikka piisavalt suur ja piisavalt õige, et üldse tulla tohiks. Kõik tohivad tulla. Küll me siis koos arutame, kuhu veel pöörduda või mida veel ette võtta saaks.

Hea, kui tulekuks telefoni või meili teel aeg kinni pandaks. Igaks juhuks annan Saare ohvriabikeskuse kontaktandmed. Aadress on Transvaali 58, Kuressaare 93811, telefonid 45 55 864 ja 57 570 744; e-post: saare.oa@ensib.ee.

Võtame kodanikke vastu esmaspäeviti kell 9–12 ja 13–18, kolmapäeviti ja reedeti aga kell 9–12 ja 13–16.