See streik tekitab minus kui invaliidis niisugust viha, et rääkides tuleb sõnadest puudu. Arstid on haritud inimesed ja peaksid asjadest aru saama, aga vist ei saa. Kas nad siis ei taipa, et streigivad patsientide kulul? Kas haiged on siis süüdi, et arstid oma palkadega rahul ei ole? See streik on juba kestnud nii pikka aega, et olukord on muutunud lausa võimatuks.
Need tohtrite palgad pole nii väikesed midagi. Kuidas pensionärid, paljulapselised pered ja invaliidid siis toime peavad tulema?
Miks on arsti vastuvõtule nii pikad, kahe-kolme kuu pikkused järjekorrad? Tohtrid ei ravi oma patsiente inimlikult ja põhjalikult. Oled haiglas kolm kuni viis päeva ja kõik. Ja alles siis, kui sul juba silmnähtavalt midagi viga on, küsitakse: kus te siiamaani olete olnud? Aga ei pääse ju löögile pikkade järjekordade tõttu.
Mõnda tohtrit tahan kiita ka: Jaan Kirssi. Tema on alati väga viisakas, heatahtlik ja tähelepanelik. Ka doktor Suluste – tema koos õega suhtub abivajajaisse alati väga sõbralikult. Kui teised tohtrid ka niimoodi käituksid, oleks ka haigeid vähem.
Lugeja A. P.
(nimi on toimetusele teada)
Loading ...
“Oled haiglas kolm kuni viis päeva ja kõik.”
Haigla on raviasutus mitte varjupaik. Kolme kuni viie päevaga saab uuringud tehtud. Kui diagnoos pole eluohtlik ja ravimiseks tehnikat vaja pole, siis koju. Kui inimene liigub, endaga toime tuleb ja öökapi pealt tableti ka suudab suhu pista, siis ei pea maksumaksja talle haiglas toateenindust kinni maksma. Lobisemas võib päevakeskuses või poe juures ka käia.
Oot-oot. Ole ikka tõeliselt realist. Tegelikus elus sageli diagnoosi ei panda või pannakse vale diagnoos: “ealised iseärasused” või “huvitav, kuidas sinul just need asjad nii on” või “teeme süsti”.
arstide ge kõrpalga teenivad oma makstud maksudega välja inimesed, kes nüüd abita on. piinlik lugu küll ja inetu.
Päris sovietlikus stiilis kirjutatud,aga mida sa reformikommudest ikka tahad. Sa kribaja haugud vale ukse taga.
Sellist 100% vihast koosnevat soigumist lugedes tundub, et kirjutise lõpp peaks olema:
. Lugeja A. P.
.
(diagnoos on toimetusele teada)
Valitsuse lobitöö kannab vilja. Selle eesmärgiks on rahvas meedikute vastu üles ässitada. Ja on palju inimesi, kes selle konksu otsa ka lähevad. Meedikud on üldse pinnuks silmas. Ei saa neist üle ega ümber. Meediku elukutse on üks vähestest, kus onupoja poliitika ei saa toimida. Võid olla kelle tehes poeg, tütar, minia või väimees, aga kui saa meedikuna null oled siis ei saa sind mingile ametipostile panna. Meedikuid ei saa ähvardada lahtilaskmise ja ukse taga oleva kohasoovijate järekorraga. Enamikus on nad asendamatud. Ja see ajab valitsejad närvi. Peaministri, vallavanema või mingi muu suvalise ametniku leiab 10 minutiga, uue arsti valmimist peab ootama kümme aastat. Ja ka siis ei pruugi temast õiget tolku tulla. Juba selle kümne aasta pärast peab meediku palk, töötingimused ja kõik muu olema tasemel. Et üldse keegi tahaks selle töö peale minna. Vanasti asendas külasepp hambaarsti. Palju on tänasel päeval neid, kes tuttava autoparandaja oma hammaste ligi laseks? Nii, et võta kust otsast tahes, ei ole tegu tavalise inimesega. Ja seega ei saa neid ka tavaliste inimestega võrrelda. Ja haiged ning invaliidid peaksid oma vihapursked suunama tegelaste peale, kes Teile sisendavad arstide tavalisust.
Armas invaliid,
invaliidina tunnen kindlasti nii mõndagi tunnet mis Teie, kuid kindlasti puudub mu tundemaailmas viha. Arstide suhtes viha tunda on lausa häbiväärne – nemad hoiavad meil „tossu“ sees, ilma nendeta oleks meie, invaliidide elu, väärt vaid hädatappu…
Vihane inimene ei ole suuteline selgelt mõtlema, sestap on ehk mõistetav ka Teie mõtteavaldus.
Arstid ei streigi patsientide kulul – nad ju streikimise ajal patsientide eestkostja, riigi, käest palka ei saa.
Kas nende palk on suur või väike, ei ole minu ütelda – ma pole õppinud seda eriala, pole selles ametis töötanud, ei oska isegi mõista asja.
Järjekordade pikkus on defitsiidi märk – Saaremaal on see defitsiit VÄGA suur!
Mis neid siia tooks – altruism, patriotism, ligemesearmastus? (Teie ei lähe oma Saaremaa heaks tasuta töötama?! Või lähete?)
Ainus mida tean, on minu valmidus maksma mida tahes, saamaks tagasi oma tervise. Aga see on võimatu – ise olen selles süüdi olnud. Haiged oleme me ikka oma, mitte meedikute süü tõttu.
Arstideta oleks ma ehk juba maisest seltskonnast läinud, nemad on andnud võimaluse edasi … tiksuda.
Mul ei ole põhjust MITTE ÜHTE arsti ega med.abi töötajat oma kiitustväärivate nimekirjast välja jätta!
Just arstide haritus on streigi jõud (abipersonali madalam haridus on juba andmas udu ajavate juttudele järele).
Soovin meedikutele pikka meelt ning visadust võidelda meie riigi sisuliste okupantide – poliitikute – vastu! Nende võitlus on õige ning nad peavad võitma!
väga eluterve lähenemine!Aitäh selle kommentaari eest! Olen kõrgharidusega madalapalgaline töötaja.Tütar lõpetas arstiteaduskonna nn. baaskursuse e. 6 aastat on õpitud, nüüd järgneb eriala õpiaeg. Olen näinud tema pingutusi ja igati toeks olnud.Kui inimene seda südamest soovib ja on võimeline nii pikalt õppima ja hiljem pisku eest töötama (need suured palganumbrid ei ole meid aitava nö. tavalise arsti rahakotis!)peab ta ka saama väärilist tasu.jõudu meie arstidele ja muidugi ka haigetele!Vingugem vähem, päike tuli ka välja!!
..nõus, et mingi sektor saab streiki lubada, aga maksumaksja peab tööl käima ja rahul olema. Inimesed mõelge ennem kui tööle lähete, kas olete nende tingimustega nõus, pole mõtet hiljem streikida….
kui oled valinud ameti, mis ei ole ühiskonna poolt enam väärtustatud ning puudub alternatiiv paremale palgale, tuleb olukorraga leppida…
Kardan, et noored arstid ei lepi praeguse olukorraga Eestis ning meil võib tekkida olukord, kus med.abi saamiseks peame kasutama ka tõlki…
Asjad on piisavalt hullud, nii et mingi viha õhutamine streikijate vastu enam läbi ei lähe. Arstid haritud inimestena saavad justnimelt asjadest aru, nad on n.ö. löögi enda peale võtnud, nii et iga mõtlev inimene toetab neid.
Vaesus ümbritseb meie riigis igat kodanikku. Sellel on tänapäeva infoühiskonnas väga mitu varjundit ja see on areneva iseloomuga. Vaesus võib olla nii materiaalse, vaimse, sotsiaalse, ideoloogilise kui ka sooritusvõimelise iseloomuga, kindlasti võib leida veelgi alatoone.
Tänaseks oleme jõudnud materiaalse vaesuse seisundis nii kaugele, et kaubandusketid peavad toodetest lahti saamiseks tegema meeleheitlikke pingutusi. Kui enne olid allahindluskampaaniad vaid jõuludejärgne ilming, siis nüüd peavad need ostjate puudumise tõttu kestma aastaringselt. Teisest otsast on aga rahaline vaesumine jõudnud nii kaugele, et ei võimalda enam meedikutele, tuletõrjujatele ja õpetajatele inimväärset äraelamist ning sunnib selle nimel streikima või olema sõjapõgenik. Materiaalne vaesumine surub üha rohkem inimesi lahti ütlema omaksetest nii sünni kui surmahetkel, sest laste kasvatamiseks või vanurite matmiseks rahalised vahendid puuduvad. Sellist vaesusastet, kus perekonnad pidid lähedastest lahti ütlema, ei esinenud isegi nõukogude ajal. Seega sissetulekud võivad küll olla numbriliselt suuremad kui kunagi varem, kuid endale selle raha eest palju lubada ei saa, sest raha väärtus on ajas kõvasti langenud ja langeb kiirenevas tempos.
Reklaam
Olukord, kus igal tegevusel on hinnasilt küljes, hävitab aga ühiskondlikku aktiivsust ja lõhestab ühiskonda. Seega, võim pakub heaolu kinnitamiseks numbreid, mitte ostujõudu ega tegevust. Sellel juhtuda laskmine on aga sotsiaalmajandusliku madala sooritusvõime tunnus, mida toetab ideoloogiline vaesumine, mis omakorda väljendub protsessi paratamatuses ehk lahendite puudumises.
Omaette vaesus on ka see, et ideaaliks on kujunenud tõsiasi, et meie tööline peab võimalikult madalate palkade nimel hiinlasega konkureerima ja efektiivus tähendab odavust. See jällegi tähendab, et kui midagi efektiivsemaks muutub, siis see toimub kellegi arvelt. Ehk meie rikkad saavad olla seda rikkamad, mida vaesem on rahvas. Selle juhtuda saamiseks on loodud vastav rahandussüsteem. Seda, kuidas vastav süsteem toimib, tavakodanik ei tea, seega ei saa ta selle vastu protesteerida. Seega inimene õpetatakse nägema vaid madalaid palkasid ja inflatsiooni, sedagi vaid juhul kui tal pealtnägemisetest, ärapanemistest ja nabatantsutrennidest aega üle jääb. Hiinlastega konkureerimine tähendab seda, et eestlane peab saama sama vähe palka kui hiinlane ning selle kõige juures peame jõudma viie rikkama riigi hulka. See viitab juba vaimuvaesuse kõrgemale astmele ja vajaks sellise patsiendi isoleerimist ühiskonnast sest tulemusena lakkab vaene riik toimimast ühiskonnana ehk ühtselt toimiva kogukonnana ja muutub üksikliikmetele repressiivseks.
Meie vaimuvaesus on jõudnud niikaugele, et ühiskonna arengu sünonüümiks on kujunenud vaid meie kolkametropolide arendamine. Ideoloogiline vaesumine viitab sellele, et meil puuduvad lahendused ja isegi arusaamised ühiskonna regionaalsest ja ideoloogilisest arengust. Sellise rumaluse olemasolu on rakse kahtlusealla seada, kuid kõik kes selles kahtlema peaksid saab vaieldamatult viga või surma. Sest tark olemine tähendab selles ühiskonnas teistest eristumist, karjast väljaviskamist ning seega surma. Seega ei tohigi inimene selles ühiskonna näida targana ja see dikteerib vastava võimuideaali. Arenguideede puudumine on tagajärg, mis toob selles ühiskonnas aga omakorda kaasa sooritusvõimelise vaesumine ja sellele järgnevaks materiaalse vaesumise. Ainus mida suutnud oleme, on see, et oleme need erinevad vaesuse liigid konkurentsitingimustes omavahel konkureerima pannud ja see on juba vaimuvaesuse tippteos. Seega pole üllatus, miks selles riigis elada ega lapsi sünnitada ei taheta.
Kui enne pidid küüditama meid võõra riigi võimuesindajad, et sundida meid üles ehitama võõrast riiki, siis nüüd küüditame me ennast ise, kõike ikka selleks et võõraste riikide heaolu tagada ja seda tehes sunnime hääbuma kohalikku kultuuriruumi. Kokkuvõtvalt on meie vaimuvaesus jõudnud nii kaugele, et ei võimalda meil küüditamist enam tajuda, sooritusvõime vaesus ei võimalda meil enam vastu hakata, materiaalne vaesus sunnib meid olukorrale alluma ning seeläbi oleme jõudnud sotsiaalse vaesumiseni, mille tagajärjeks on ühiskondlik väljasuremine.
Vaesuse sihtmärgiks on tahte tapmine. See saavutatakse vaesuse erinevate elementide koostoime läbi, mis programmeerib inimese tegevusvälja ja arusaamist ümbritsevast. Kui adekvaatne arusaamine ümbertoimuvast puudub, ei saa tahet muutuste toimepanemiseks tekkida. Seda kinnitab ka inimeste passiivsus valimistel ja omariikluse loomisel. Kui tahe puudub, ei saa sooritusvõimest juttugi olla. Kriis on siinkohal olukord, kus olukorrast arusaamine ja reaalne situatsioon kaugenevad teineteisest. Mida kaugemale nad üksteisest liiguvad, seda sügavama kriisiga on ühiskonnas tegemist. Vaimuvaesus, mida toetab vastav ideoloogia ei võimalda selle lõhe süvenemist aga isegi tähele panna, sest pimekurdile ei saa dirigendiametit õpetada, ja sellega kaasnev sooritusvõimeline vaesumine levib kõigile ühiskonnatasanditele.
Samuti võib sellises ühiskonnas nimetada kriisiks olukorda kui probleemi äratundmisele ei järgne sooritusvõimet. Seda võib nimetada sooritusvõimeliseks vaesumiseks, mida vaimuvaesumine ei võimalda ära tunda ja mida toetab omakorda materiaalne vaesumine, sest rumalusteks raha ju ei anta. Vaimuvaesus ei võimalda aga siinkohal eristada lõputut lollust lõputust tarkusest. Seega vaesuse eritüüpide kombinatoorsus on see, mis meid represseerib ja selle tulemuseks on nii materiaalne, vaimne, sotsiaalne, ideoloogiline kui sooritusvõimeline genotsiid enda rahva ja ühiskonna suhtes. Sest just ühiskond on , sellise repressiooni ja sellega kaasneva vaesuse rakendamise objektiks, ning võimust kujuneb vahend selle elluviimiseks.
Ei tekita viha! Olen jälginud läbirääkimiste käiku ja üha enam ma meedikuid toetan. Kui valitsuse liikmed laiutavad käsi, et nad ei saa midagi teha, siis pole neid (sellises koosseisus) vaja. Aga kõige hullem on arrogants ja püüd avalikkuse tähelepanu põhiprobleemidest mööda juhtida.
Palun kirjuta oma vihane kiri Pevkurile,aga
mitte ajalehele.Kas keegi tark inimene saaks
selgitada,miks on Tallinnas nii palju büro-
kraate,kes saavad palka meie tervihoiu raha-
dest,aga midagi kasulikku ei tee?Nende pal-
kasid tuleks vähendada või neid koondada ja
see raha anda medtöötajatele.
Arstid ei tööta tasuta – tasuta töötamiseks saaks seda nimetada ehk miinimumpalgaga töötades. Aga see palganumber, mida meedikutel täna saada on, see pole küll tasuta töö tegemine. Ärge siis palun kiunuge, et palgad madalad või toetused väikesed, las need nn tasuta tööd tegevad arstid saavad raha juurde (mis sest, et neil pole aega patsientidega tegeleda).
Artikli üldistav pealkiri on solvav ja eksitav. Mina ei ole vihane! Olge oma kirjutistega täpsemad…saan aru, et siis ei müü. Aga järelikult ei oleks olnud vaja ka kirjutada siis.
Toetan arstide streiki!