Regionaalpoliitika, mille algatamises ja elluviimises olen iseseisvuse taastamise järgses Eestis osalenud, on olnud meil vaeslapse osas. Tasakaalustatud areng on olnud küll peamine eesmärk senistes Eesti regionaalarengu strateegiates (1994, 1999, 2005), kuid seni pole ebavõrdsuse kasvamist suudetud peatada. Värskeimadki andmed – sh rahvaloenduse tulemused, kohalike omavalitsuste võimekuse indeksi dünaamika jt – näitavad, et Tallinn ja Tartu koos oma lähiümbrusega kasvatavad edumaad võrreldes ülejäänud maakondade ja linnadega, seda nii rahvastikuseisundi, tööhõive kui ka tulutaseme osas.
Regionaalpoliitika selle sõna laias mõttes ei piirdu riigi ja euroliidu toetustega omavalitsustele ja ettevõtjatele, mida antakse piirkondliku konkurentsivõime ja elukeskkonna atraktiivsuse tõstmise eesmärgil. See hõlmab ka riigi muude valdkonnapoliitikate piirkondlikku arengut tasakaalustavat elluviimist. Siin tahan rääkida haldusterritoriaalsest korraldusest. Meie kohalik omavalitsus on ühetasandiline – ainult vallad ja linnad. Enamik arvukatest valdadest ja linnadest on väikesed või väga väikesed nii territooriumilt, rahvaarvult kui ka eelarvetuludelt.
Ebasoodsa olukorra põhjused
Maakonnad end ise ei valitse – maavanem on riigiametnik ja maavalitsus tema kantselei. Maakonna elanikke esindavad vaid maakondade omavalitsusliidud, mis on vabatahtlikud, iseseisva pädevuse, aparaadi ja eelarveta. Säärane olukord on regionaalpoliitika seisukohalt ebasoodne vähemalt kolmel põhjusel.
Esiteks – mida väiksemad ja vaesemad on omavalitsused, seda rohkem peab piirkondliku ebavõrdsuse tasandamisega tegelema keskvalitsus ja seda vähem võimalusi on sellega tegeleda omavalitsustel endil. Suurem kohalik omavalitsus tegeleks loomupäraselt ise oma sisemise ebavõrdsuse tasandamisega, sest ta saab oma volitused kõigi oma osade valijatelt.
Teiseks – Euroopas domineerib regionaalpoliitika mudel, kus keskvõim toetab kohaliku tasandi arendusalgatusi. Praeguste väikeste omavalitsuste puhul tähendab see väikeste, omavahel seostamata ja vähemõjusate projektide ülekaalu. Riik sooviks küll eelistada terveid maakondi edendavaid suuri ja mõjusaid algatusi, aga neid esitatakse harva, sest kohalik huvi on esiplaanil ja enamiku omavalitsuste finantsvõimekus on madal.
Kolmandaks – väikeste ja vaeste omavalitsuste ja ka nende liitude positsioon on läbirääkimistes ja lobitöös keskvalitsusega nõrk. Maakondade hääl kajaks tunduvalt kõvemini. Suurte omavalitsuste teke annaks võimaluse keskvalitsusega asjalikumalt kaubelda avaliku sektori eelarvetulude ümberjaotamise üle omavalitsuste kasuks.
Sellel taustal võiks vaadata ettepanekutele luua maakonnast üks omavalitsus mitte kui keskvõimu katsele hävitada kohalik demokraatia ja identiteet, vaid kasutamata arenguvõimalusele.
Ühinemisega tugevaks tegijaks
Vabatahtlik ühinemine kokkulepitud tingimustel, mis arvestaksid võimaluste piires kõigi ühinejate huve, teeks Saare maakonnast terve Eesti mastaabis tugeva tegija, seda eriti siis, kui muud maakonnad seda ei suuda või soovi. Suurte linnade järel oleks meie ühendvald riigis rahvaarvult kuues kohalik omavalitsus.
Kas pole meil mitte korduvalt soovitud saarelistele maakondadele eristaatust? Maakond kui üks vald tekitaks selle iseenesest.
Saare maakond kui üks vald ei ajaks vallaasju tõenäoliselt ühegi maakonna osa jaoks mitte halvemini kui praegused üksused, kohati aga kindlasti paremini.
Maakonnasuurune vald pole ka midagi enneolematut. Üks näide, kus taoline halduskorraldus on juba 1971. aastast, on siin ülemerenaaber Gotland oma 56 000 elaniku ja Visby linnast keskusega.
Muhulasena tean ma hästi oma kaasmaalaste ohutunnet meie saare Saaremaa poolt “allaneelamise” suhtes. Seepärast, kui ühinemiseks peaks tõesti minema, siis olgu Saare maakonna tulevase ainsa valla nimes ka Muhu mainitud. Olgu see kas või Saare-Muhu ühendvalla nimeline.
Aado Keskpaik
Maakonna arenduse nõukoja liige
Ei sobi see valdade liitmine. Tuleb moodustada uus valitav omavalitsus, mille nimi võiks olla meil Saaremaa haldus. Vallad peaksid jääma ikka valdadeks, sarnaseks veneaegse külanõukoguga, kus töötaksid valla haldur ja sekretär. Vallad jääksid alles ka aadressi pärast.
Siiski ei ole mõistlik panna omavalitsuse nimesse Muhut, Ruhnut, Abrukat jne.
Jah,
Maakonnasuurune vald pole ka midagi enneolematut. Üks näide, kus taoline halduskorraldus on juba 1971. aastast, on siin ülemerenaaber Gotland oma 56 000 elaniku ja Visby linnast keskusega.
See jutt pole vale aga Eesti tuleviku-uuringute instituudi vanemteaduri poolt täiesti kontekstist väljarebitud. Kuni aastani 1951 oli Gotlandi maakonnas 93 kohalikku omavalitsust aga ka see ei puutu asjasse. Rootsis on mitmetasandiline omavalitsuste süsteem ja iga tasandi funktsioonid ja volitused on väga täpselt paigas. Jah, Gotlandil on vald terve maakonna suurune aga ühtlasi on Gotlandil vald ka maakonna funktsioonidega. Selleks, et poleks segadust, kas Gotlandi all mõeldakse Gotlandi valda, maakonda või ainult üht saart — selleks nimetatiti aastal 2011 kogu see haldusmoodustis ümber <a href="http://www.gotland.se/"Region Gotlandiks.
Kui Kingissepast sai taas Kuressaare, siis ametlikult Saare Maakonda veel ei olnud ja seetõttu leiti, et olgu siis linna nimi Kuressaare aga “maakond” ikka Kingissepa rajoon.
Nii halenaljakas, kui see ka poleks, “Kingissepa rajoon” puhul oleks võrdselt koheldud nii saarlased, Muhu ja Abruka elanikud, ruhnlased, Vilasandi paar elanikku jne.
“Saare-Muhu ühendvald” oleks selle Gotlandi näite põhjal sama absurdne, kui “Region Gotland-Fårö”.
Tegelik probleem Eestis ja eriti Saaremaal (Saare Maakonnas) on divide et impera — jaga ja valitse. Igasugu “turismiarenduskeskused, arengukeskused, koostöökogud, nõukojad, turundusühingud jne jne” on paljudel juhtudel üksteist dubleerivad ja samaaegselt konkureerivad igasugu fondide rahale — tulemuseks on igasugune jätkusuutikuse puudumine ja ainult ühekordne projektipõhisus.
Tegeleb ju ka Saare Maakonna arenduse nõukoda maakonna arengustrateegia kaasajastamisega aga mis probleem on alles mõni aasta tagasi vastuvõetud arengustrateegiaga – sellest mitte sõnagi. Imestada pole aga midagi — peale Saaremaa Omavalitsuste Liidu juhi määramist Saare Maavanemaks, see mees teatas, et ta alles hakkab tutvuma Maakonna kehtivate arengukavadega!!!
No mis lora sa Volli siin jälle ajad, kas need kuufaasid ajavad sinu mõistuseraasu nii sassi, et sa enam kohe mitte kuidagi ei suuda mõistlikku juttu ajada.
Aiffsk=IRL?
Ühendamine kahjuks suurendaks ääremaastumist, sest ressursid on ju napivõitu ja keskused neelaksid need enda arendamiseks lihtsalt ja pöördumatult ja tulemuseks veelgi tühjemad ääremaad. Ei teki seda paberil kujundatud sünergiat.
Kus on VEB Fondi raha? Miks michal ei ole ministrikohast lahti saanud?
V.O.
SÖmeralt
siimon kallas saab veel El-is mingi tegelane olla? Kas need nn.juhid peavadki olema skandaalsed-kriminaalsed pooljuudid-täisjuudid?
V.O. SÖmeralt
VEB Fond ja petuskeemidega raha tilgutamine rehvormierakonna arvele Michali poolt.