Saaremaa omavalitsuste ühinemine kui võimalus (7)

Regionaalpoliitika, mille algatamises ja elluviimises olen iseseisvuse taastamise järgses Eestis osalenud, on olnud meil vaeslapse osas. Tasakaalustatud areng on olnud küll peamine eesmärk senistes Eesti regionaalarengu strateegiates (1994, 1999, 2005), kuid seni pole ebavõrdsuse kasvamist suudetud peatada. Värskeimadki andmed – sh rahvaloenduse tulemused, kohalike omavalitsuste võimekuse indeksi dünaamika jt – näitavad, et Tallinn ja Tartu koos oma lähiümbrusega kasvatavad edumaad võrreldes ülejäänud maakondade ja linnadega, seda nii rahvastikuseisundi, tööhõive kui ka tulutaseme osas.

Regionaalpoliitika selle sõna laias mõttes ei piirdu riigi ja euroliidu toetustega omavalitsustele ja ettevõtjatele, mida antakse piirkondliku konkurentsivõime ja elukeskkonna atraktiivsuse tõstmise eesmärgil. See hõlmab ka riigi muude valdkonnapoliitikate piirkondlikku arengut tasakaalustavat elluviimist. Siin tahan rääkida haldusterritoriaalsest korraldusest. Meie kohalik omavalitsus on ühetasandiline – ainult vallad ja linnad. Enamik arvukatest valdadest ja linnadest on väikesed või väga väikesed nii territooriumilt, rahvaarvult kui ka eelarvetuludelt.

Ebasoodsa olukorra põhjused

Maakonnad end ise ei valitse – maavanem on riigiametnik ja maavalitsus tema kantselei. Maakonna elanikke esindavad vaid maakondade omavalitsusliidud, mis on vabatahtlikud, iseseisva pädevuse, aparaadi ja eelarveta. Säärane olukord on regionaalpoliitika seisukohalt ebasoodne vähemalt kolmel põhjusel.

Esiteks – mida väiksemad ja vaesemad on omavalitsused, seda rohkem peab piirkondliku ebavõrdsuse tasandamisega tegelema keskvalitsus ja seda vähem võimalusi on sellega tegeleda omavalitsustel endil. Suurem kohalik omavalitsus tegeleks loomupäraselt ise oma sisemise ebavõrdsuse tasandamisega, sest ta saab oma volitused kõigi oma osade valijatelt.

Teiseks – Euroopas domineerib regionaalpoliitika mudel, kus keskvõim toetab kohaliku tasandi arendusalgatusi. Praeguste väikeste omavalitsuste puhul tähendab see väikeste, omavahel seostamata ja vähemõjusate projektide ülekaalu. Riik sooviks küll eelistada terveid maakondi edendavaid suuri ja mõjusaid algatusi, aga neid esitatakse harva, sest kohalik huvi on esiplaanil ja enamiku omavalitsuste finantsvõimekus on madal.

Kolmandaks – väikeste ja vaeste omavalitsuste ja ka nende liitude positsioon on läbirääkimistes ja lobitöös keskvalitsusega nõrk. Maakondade hääl kajaks tunduvalt kõvemini. Suurte omavalitsuste teke annaks võimaluse keskvalitsusega asjalikumalt kaubelda avaliku sektori eelarvetulude ümberjaotamise üle omavalitsuste kasuks.

Sellel taustal võiks vaadata ettepanekutele luua maakonnast üks omavalitsus mitte kui keskvõimu katsele hävitada kohalik demokraatia ja identiteet, vaid kasutamata arenguvõimalusele.

Ühinemisega tugevaks tegijaks

Vabatahtlik ühinemine kokkulepitud tingimustel, mis arvestaksid võimaluste piires kõigi ühinejate huve, teeks Saare maakonnast terve Eesti mastaabis tugeva tegija, seda eriti siis, kui muud maakonnad seda ei suuda või soovi. Suurte linnade järel oleks meie ühendvald riigis rahvaarvult kuues kohalik omavalitsus.

Kas pole meil mitte korduvalt soovitud saarelistele maakondadele eristaatust? Maakond kui üks vald tekitaks selle iseenesest.

Saare maakond kui üks vald ei ajaks vallaasju tõenäoliselt ühegi maakonna osa jaoks mitte halvemini kui praegused üksused, kohati aga kindlasti paremini.

Maakonnasuurune vald pole ka midagi enneolematut. Üks näide, kus taoline halduskorraldus on juba 1971. aastast, on siin ülemerenaaber Gotland oma 56 000 elaniku ja Visby linnast keskusega.

Muhulasena tean ma hästi oma kaasmaalaste ohutunnet meie saare Saaremaa poolt “allaneelamise” suhtes. Seepärast, kui ühinemiseks peaks tõesti minema, siis olgu Saare maakonna tulevase ainsa valla nimes ka Muhu mainitud. Olgu see kas või Saare-Muhu ühendvalla nimeline.

Aado Keskpaik
Maakonna arenduse nõukoja liige