SARVESAI KUI TÄHTIS FILMIDETAIL: Croissant olgu värske ja pehme, teab Pariisis väliseesti prouat hooldanud Urve Raag. Foto: Sander Ilvest
Euroopa nimekatelt festivalidelt auhindu noppiva Ilmar Raagi kirjutatud ja lavastatud linateos “Eestlanna Pariisis” räägib ka filmimehe ema kogemustest hooldajana.
Ilmar Raagi sõnul on tal linateoses jutustatava looga sügavalt isiklik seos – osa filmis näidatavaist seikadest on juhtunud tema ema Urve Raagiga.
“Loona ei ole see päris sama, aga detailid küll,” tunnistas Ilmar Raag Saarte Häälele. “Tõsi on see, et ka mu ema läks Pariisi üht väliseesti daami põetama ja neil oli seal samuti arusaamatusi. Ema ütles mulle pärast esilinastust, et mõni asi oli küll nii, nagu mu filmis.”
Emotsionaalne sarvesaialugu
Nii näeb vaataja, kuidas prantsuse daamile ei meeldi põrmugi teda hooldava eestlanna ostetud sarvesaiad – croissant’id. Filmis võrdles prantsuse ühe tuntuma näitlejanna Jeanne Moreau kehastatud vanadaam talle toodud saiakest plastmassiga.
“Kord ostsin pagariärist suurepärase, võid täis croissant’i, aga see jõudis jahtuda ega olnud enam nii pehme,” meenutas praegu terviseameti Saaremaa esinduses inspektorina töötav Urve Raag. “See croissant’ide lugu oli seal minu jaoks üks emotsionaalsemaid asju ja kuna Ilmar sel ajal Prantsusmaal õppis, rääkisin talle sellest ja muustki, mis seal juhtus – nii emotsionaalselt head kui halba.”
Temaga juhtunu tundis ta ära mõnes teiseski kohas.
“Aga kuna Ilmar rääkis mulle, et see ei ole dokumentaalfilm, vaid mängufilm, siis ma ei oodanudki, et kõik oleks täpselt nii, nagu minuga juhtus,” lausus Urve Raag.
1990-ndatel käis ta Pariisis koguni mitmel korral. “Hooldasin seda üht väliseesti vanaprouat kolm korda kolm kuud ja oleks neljandatki korda läinud, aga see daam lahkus siit ilmast.”
Kuigi algul tuli naiste vahel konflikte ette, muutusid nende suhted aja jooksul soojemaks. “Kord tunnistas ta mulle, et oleks tal tütar, võiks see olla minu moodi,” meenutas Urve Raag. Tagantjärele tundub talle Pariisis veedetud aeg pigem meeldivana: “Avardas see ju silmaringi – olin väga kaua unistanud Pariisi näha.”
Eesti kinodes möödunud nädalast
Ilmar Raagi uus film jõudis Eestis kinolinale möödunud nädala neljapäeval.
“Olen üllatunud positiivse tagasiside rohkusest,” ütles Raag Saarte Häälele. “On ju tegemist suhteliselt aeglase filmiga, kus väga palju sündmusi just ei ole. Seetõttu arvasin, et neid inimesi, kellele see film meeldib, on vähe.”
Kahest naisest rääkiv “Eestlanna Pariisis” on juba noppinud auhindu Euroopa filmifestivalidel. Laupäeval pälvis üks selle peaosatäitjaist Laine Mägi Prantsusmaal St Jean de Luzis peetud filmifestivalil parima naispeaosa auhinna.
Augustis toimus filmi maailmaesilinastus Šveitsis maineka 65. Locarno filmifestivali põhivõistlusprogrammis, kus linateost tunnustati oikumeenilise žürii auhinnaga.
“Auhinnad on toredad asjad, aga film ei ole nagu sport, et auhind midagi määraks,” leidis Ilmar Raag. “Tunnustust on tore saada, aga ainult seda ma eesmärgiks ei sea.”
Oma uusima, Venemaal üles võetava mängufilmi “Ma ei tule tagasi” kohta ütles Raag, et asi edeneb vaikselt – pool filmist on filmitud.
“Lõpp on silme ees ja tean, et pärast lõppu tuleb tulla Eestisse, et hakata Saaremaal filmitud “Kertut” monteerima,” rääkis Raag oma edasistest plaanidest. “Samal ajal, detsembrikuus, jõuab “Eestlanna Pariisis” ka Prantsusmaa kinodesse (Prantsusmaal esilinastub film pealkirja “Une Estonienne à Paris” all 26. detsembril – toim) ja siis tuleb tegeleda sealse promokampaaniaga.”
Loading ...
Eile käisin kinos. Väga hea film. Tundlik ja delikaatne. Mõistmiseks peab vist olema teatud eas.
Urve Raag on väga armas inimene.
at the moment and it strieks me just how prescient he was about a great many things that we’re living through right now).Professor Whitehead points out that centuries of beliuef in a god who combined ‘the personal energy of jehova’ with ‘the rationality of a Greek philosopher’ first produced that firm expectation of systematic order which rendered possible the birth of modern science. Men became scientific because they expected Law in Nature, and they expected Law in Nature because they believed in a Legislator. In most modern scientists this belief had died: it will be interesting to see how long their confidence in uniformity survives it. Two significant developments have already appeared – the hypothesis of a lawless sub-nature and the surrender of the claim that science is true We may be living closer than we suppose to the end of the Scientific age.(Miracles – CS LewisWestern civilisation is built on the church, no matter how people may try to argue otherwise. The modern church is not the church that civilisation was built on, however, having lost itself in the 90s, dropping faith in God in favour of running churches like a business. Here Lewis has identified – in 1947 – the trend that would see us abandoning rationality in favour of a retrograde “religion” that has no internal logic, no uniform law The church, or something that holds the same principles, is our saviour but until the church returns to belief in the creator god, the personal god who does not merely express love and reason but is reason, who is love – as opposed to the nebulous disembodied, unfeeling, uninvolved spirit moderns seem to think is so superior to the personal god – the church will not be capable of taking on that role.It will have a hard time returning to that life and vigour whilst there are people who claim to be on our side attacking any expression of faith in a creator god as “religious fundamentalism”.