KIRKENESI TEEL: Meie reisiseltskond (vasakult) Arnold-Aare Kivisikk, Anu Uibo, Piret Simsalu, Väino Uibo. Foto: erakogu
Olen kaheksa korda viibinud Polaar-Norra aladel. Alates polaarjoone lähedal läänes asuvast Mo i Rana linnast kuni Varangeri poolsaare idapiirini Harbakenis ja Berlevågis.
Nüüd, viimasel reisil, mis sai alguse 15. septembril, pidime läbima üle tuhande kilomeetri Soome teid, et asi põnevamaks läheks. Teine öö, juba üsna Norra piiri lähedal Inari järve taga kujunes kohe paljutõotavaks, sest temperatuur langes nulli lähedale ja taevas hakkas suurelt jaolt selginema.
Helkivad ööpilved?
Juba enne keskööd lahvatasid taevasse virmalised. Neid olen ma ka varem korduvalt näinud, kuid seda nähtust, mis toimus taevalaotusel pärast kella kolme öösel, ei oska ma seletada. Tähistaevas oli hele ning harukordselt selge ja puhas. See polnud meie taevas. Tundsin ära vaid Vankri, mis asus üsna silmapiiri lähedal, vist kagu pool.
Tähti oli vähe, kuid need olid hästi suured ja heledad. Linnuteed, mis meie taevas pea kohal asub, polnud kusagilt leida.
Kõige huvitavam nähtus, mida ma kunagi varem polnud näinud, oli hämmastav taevas keset pimedat ööd. Nagu siidirätikud oleks tõmmatud sirgelt üle taevalaotuse, idast läände, ja silmapiiride taha kinnitatud. Need polnud tavalised pilved, sest need andsid ööle valguse, mida sel kellaajal muidu pole.
Väino Uibo
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.
Loading ...
Lisa kommentaar