Selline mulje tekib, kui lugeda hiljuti ilmunud väga kena kaanekujundusega raamatut “Sörvema – Sõrvemaa”. Nii see muidugi ei olnud: Martin Georg Emil Körber (29. VII 1817 – 19. IV 1893) oli lõpetanud Tartu ülikoolis usuteaduskonna ning valdas suurepäraselt saksa ja üsna hästi ka eesti keelt. Tema saksa kirjakeel oli ajastule ja kultuurile omaselt küllaltki raskepärane, kuid omaaegsele vähegi haritud lugejale kergesti mõistetav.
Oma koduloolisi tekste rikastas ta mitmekülgse kohalikust rahvakultuurist pärineva materjaliga. See lisab vürtsi ka Körberi ühele peateosele “Saaremaa enne ja nüüd” (Oesel einst und jetzt. I–III. Kuressaare 1887, 1899, 1915), kuhu on kihelkondade kaupa koondatud tema kogutud kodulooline materjal ja rahvapärimused. Mullu tuli MTÜ-l Sörvemaa Pärimuse Selts väga tänuväärne mõte selle teose Anseküla ja Jämaja kihelkonda käsitlevad peatükid (II köide, lk 92–222) eestikeelses tõlkes välja anda.
Tõlge on kõlbmatu
Kahjuks on (Ilmavõrgu andmetel) 1996. aastal valminud tõlge täiesti kõlbmatu ja annab originaalist vaid veidike aimu. Sellel paarikümnel leheküljel, millega jõudsin põhjalikumalt tutvuda, ei õnnestunud leida peaaegu mitte ühtki korrektset eestikeelset lauset, v.a vahest paar kõige lühemat. Tõlkija on kramplikult kinni saksa keele lauseehituses, mis teatavasti on eesti omast küllaltki erinev.
Siinkohal mõned bukvalistlikud kurioosumid: “[kirikulised] viskasid end saanidesse” (lk 7); “mereröövlimeelse säilena [?] ilmneb praegugi veel rahva hulgas suur erutus” (lk 8); “on autor tema läbi Sõrvemaa üle selgema pildi saanud” (lk 12); “kus kahepoolse mere vahel alati teatud õhuvool aset leiab”; “supp värsketest spinatitest” (lk 13); “See röövis kõik hardumuse”; “suurendada laiendamise kaudu idapoolsel küljel” (lk 22); “ligidasest merepinnast kõrgem, eelajaloolisel jääajal kokku kraabitud [!] künkal”; “vananenud praost” (lk 29) jne, jne. Tõlkija ei tea ka seda, et saksa keele umbmäärast artiklit ein(e) eesti keelde (üks) ei tõlgita.
Kuigi tiitellehe pöördel on mainitud ka keeletoimetajat, kubiseb raamat elementaarsetest keelevigadest: “elavad maarahvas” (pro elab; lk 7); “oskanud” (pro osanud; lk 23); “ümber keerasid” (pro ringi ajasid; lk 23); “järele” (pro järgi; lk 26, 27 jm) jne, jne.
Olavi Pesti
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.
Loading ...
oh heldus! just vaatasin, et tore raamat on tehtud, kuid nüüd peab seda poes vaatama , kui negatiivset näidet. Kahju. Veelkordne kinnitus sellest, et kui me emakeelt justnagu oskame ja ka võõrkeeles poes hakkama saame, siis sellest ei piisa tõlkimiseks. Tõlkimine on töö, see vajab väga head nii tõlgitava keele, kui emakeele taju, sest tõlgitav sõna peab kandma autori mõtet ning samas ka stiili säilitama. Tundub, et tegu taas projektiga, mille hää idee on tegijate küündimatuse tõttu ja spetsialistide kaasamata jätmise tõttu liiva joosknud. Kahju, väga kahju.
hmm, eelmises tekstiski on mitu stiiliviga – kirjutamise aken väike, sestap ei ole kogu tekst korraga silma ees…vabandan.
Oli küll kirjaoskamatu ja arvutamisega olevat samuti raskusi olnud.
Viriseda võib alati. Aga kas on mõtet viriseda ennem, kui teos läbi loetud? Väga mõnus lugemine oli ja tõlgi omanäoline lähenemine lisab ainult vürtsi. Head lugemiselamust!