Linnuses aimub mündilõhna (1)

Linnuses aimub mündilõhna

TUGEVAD TUNDED: Armastuslugu lontmaakri tütre (Merilin Kirbits) ja Tema Pühaduse saadiku Hugo (Hannes Prikk) vahel ei tõota head. Foto: Sander Ilvest

Kübaraga daam patseerib kapiitlisaalis, sõrmede vahel suitsupitsi pistetud sigaret. Uhkeis rõivais proua Piret Rauga kehastuses köhib hääle puhtaks ja suundub kõrgeid noote lauldes piiskopi eluruumi.

Saalist lahkuvad ka Mati Talvistu, tagasihoidlikku pikka musta kleiti riietunud Aime Käen ja teenrirõivais Priit Lõhmus, peategelasi Õnnet ja Luiset mängiv Merilin Kirbits ja tema partner Hannes Prikk.

“Kas oleme valmis?” kõlab peagi lavastaja Aarne Mägi hääl sajanditevanuste võlvide all. Kuressaare linnateatri uuslavastuse proov võib alata.

Keset saali seisab raskepärane laud. Sellel klaasid ja raske kristallist karahvin.

Kaugemalt kostavad läbisegi nais- ja meeshääled. “Kas võiksin teile lossi näidata?” kõlab küsimus. “Kas võiksin teile kööki näidata?” “Vaadake, siin on meie paraadportreed!” “Oo!” vastavad imetlevad hääled.

Uks läheb lahti ja saali astuvad vana lossihärra (Urmas Lehtsalu) ja lossi uus, ministrist omanik, kelles võib ära tunda Mati Talvistu.

Nii algab tuleval reedel esietenduv “Mündi lõhn”.

“Tegelikult juhatab etenduse sisse Olavi Pesti või Raul Salumäe Saaremaa muuseumist, rääkides pisut lossist ja selle ajaloost,” valgustab Aar-ne Mägi. Ka ei ole seekordses proovis kohal vanamuusikaansamblit Rondo, kes hoolitseb ajaloohõngulise lavastuse muusikalise poole eest.

Lavastuse aluseks oleva näidendi autori Piret Rauga sõnul kattus tema ettekujutus praeguse lavastusega enam-vähem.
“Kui ma seda lugu kirjutasin, kas ma seda just nii hästi siia saali paigutada oskasin, aga mingid hetked, mingid misanstseenid, mingid hääled sobisid mu kujutlustega küll,” tõdeb Rauk. Ja lisab, et lugu ennast on üsna vähe kärbitud-muudetud.

Hannes Prikk iseloomustab oma tegelaskuju rüütel Hugot – hilisemat kummitust – kui tavalist inimest. Lavastuse kohta jätkub Prikil vaid kiidusõnu: “Seltskond on hea, materjal on hea, koht ka tore.”

Lossis ja laval mängimist tema sõnul võrrelda ei anna. “Lossis mängimine nõuab näitlejalt veidi teisi asju kui teatrisaal,” räägib Hannes Prikk. “Kuna saal kõmiseb, tuleb jälgida, kuidas rääkida, et tekst kuulajani jõuaks, see ei ole aga miinus. Mõned asjad tulevad siin lihtsalt raskemalt, mõned lihtsamalt.”

“Lossis on keerulisem lavastada kui teatris,” leiab Aar-ne Mägi. “Akustiliselt on keerulisem ja siin peab kogu aeg jälgima seda, et tegevus oleks publikule nähtav. Ja etendus peab olema väga dünaamiline, väga liikuv.”

Mägi hinnangul on proovid sujunud väga hästi. “Muuseumi töötajad on väga lahked meie vastu,” kinnitab Mägi.
Lossi külastanud turistidki on saanud lavastuse valmimist uudistada.

Aga miks just “Mündi lõhn”? Kes vaatama läheb, saab teada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 573 korda, sh täna 1)