Lautrid unustuse hõlmast välja (1)

Lautrid on oluline osa meie merekultuuri pärandist. Olles kunagi väga tavapärane ja ainuomane rannaäärsetele kaluriküladele, on nende olemasolu ja kasutus ajapikku jäänud unustuse hõlma.

Aastatel 2009–2011 viidi läbi RMK projekt “Metsanduslik pärandkultuur – ühise kultuuriruumi avardaja”. Saaremaal Salme vallas metsanduslikku pärandkultuuri kaardistades tundsin huvi ka merekultuuri pärandi vastu.

Nii ajalooallikatest kui ka vanemate inimeste mäletamist mööda on teada, et rannaäärsetes külades võis olla mitmeid lautrikohti, mille juurde kuulusid veel vabeaed ja võrgumajad. Räägitakse ka saarlaste püügikohtadest Viru-, Lääne- ja Pärnumaal. Samuti on kunstnike teostelt ja ajaloolistelt olustikufotodelt meelde juurdunud pilt saarte rannaküladest koos paatidega lautritel, vabedel kuivavate võrkude ja võrgumajadega rannas. Kahjuks pole aga kusagil arhiivides ülevaadet, millal üks või teine lautrikoht on rajatud.

Rannakultuurist järel riismed

Osaliselt on lautrikohad hävinud, osaliselt leiavad kasutamist ka tänapäeval. Näiteks lautrid Ruhnu saarel Kuunsi tipus. Tänaseks on rannad küll enamasti hooneteta – sovetiaegne piiritsoon tehti jõuga lagedaks. Mis sõjatulest säilinud, hävitati. Kunagisest rannakultuurist on järel vaid riismed ja enamik sellest elab inimeste mälestustes.

Juba rajatud lautritele on peamine oht inimese enda ratsionaalne tegevus. Et tänapäeva paadid vajavad sõukruvi tõttu sügavamat vett, siis on sildumiseks vaja muulid rajada. Mugavam on selle tarbeks võtta kive samast ümbrusest. Et randumiskohad on aga looduslikul põhjusel pikka aega samas paigas asunud, siis lähevad lautrikivid pahatihti muuli ehitusmaterjaliks. Kuna inimtegevuse negatiivset mõju võib näha üha sagedamini, siis on oluline dokumenteerida veel säilinud lautrikohad Eesti saartel. Koguda suulist pärimust, et saada teada, palju lautreid on veel säilinud, palju neid kunagi olla võis ja mida üldse teatakse kodukandi lautritest ning kui oluliseks peetakse nende säilimist maastikuelemendina ja kunagise eluviisi kajastajana.

Projektiga “Lautrid ja tänapäev: nende dokumenteerimine ja pärimuse kogumine” kogume teateid kohtades, kus lautreid on veel säilinud. Koos pärimuse kogumisega dokumenteerime ka lautrid: kaardistame, mõõdistame, pildistame.

Projekti eesmärk on tagada lautrite kohta eksisteeriva kultuurilise, ajaloolise ja arheoloogilise teabe nõuetekohane säilitamine ning kaasa aidata lautrite kaitsele, tutvustamisele ja väärtustamisele.

2012. aastal saab Saaremaal uuritud vähemalt 12 lautrit. Ettevalmistustööd said osaliselt tehtud juba 2011. aastal. Maa-ameti ortofotode põhjal tegin kindlaks säilinud lautrite asukohad Saaremaal.

Kivisse raiutud märgid

Juuli algul tegutses Saaremaa rannikul väike ekspeditsioon muinsuskaitseameti veealuste mälestiste vaneminspektori, Tartu ülikooli arheoloogiadoktorandi Maili Roio juhtimisel ja mõõdistas GPS-i abil kivilautrite ridasid. Tööd toimusid kultuuriprogrammi “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond 2011–2014”, muinsuskaitseameti ja Tartu ülikooli kaasabil.

Tehti hulgaliselt fotosid ning pindkoopiaid kividesse raiutud märkidest. Mis märgid need on, vajab veel selgitamist, ja siin on sobiv koht kutsuda lehelugejaid oma arvamust avaldama. Millega tegu?

Projektis keskendume kiviridadega lautritele, kuna seal on leida materiaalseid märke inimese mõtestatud tegevusest. Seepärast ootame väga teateid neilt, kes teavad midagi nende kodukohas asunud lautrite kohta. Oodatud on kõik infokillud, mälestused, fotokoopiad ja muud andmed. Endale võib mõni asi tunduda nii tavaline, aga see võib hoopis olla oluline kild suurest pildist. Kild, mis seni on just puudu olnud. Fotodest ja muude väärtuslikest materjalidest võib teha koopiad või neist teada anda, siis tulen ise oma koopiamasinaga kohale. Kuigi projekt keskendub kivilautritele, on oodatud teated ka teistest lautrikohtadest, vabeaedadest ja võrgumajadest.

Praegu kehtib rannas üldine ehituskeelutsoon. Kuid juba aastaid on räägitud vajadusest seda regulatsiooni paindlikumaks muuta. Traditsioonilised randumiskohad on tavaliselt tuulte ja veeolude suhtes soodsaimates asukohtades. Need on paigad, mida ei tohi unustada, vaid need on seda väärt, et neid kasutuses hoida. Randumiskoha juurde on aga kuulunud ka oma taristu, kuni võrgumajadeni välja.

Nüüd on käsil välitöödel kogutud materjalide läbitöötamine: ajalooliste kaartide ja tänapäevaste andmete kõrvutamine; talletatud pärimuse võrdlemine projekti raames kogutuga ja analüüs. Tulemused esitatakse aruannetena, mis antakse Saaremaa muuseumile, muinsuskaitseameti arhiivi, Saaremaa kohalikesse raamatukogudesse ja omavalitsustele, kus lautreid on veel säilinud.

Projekti tulemusena saab dokumenteeritud kokku 13 lautrikohta Saaremaal, mille kohta koostatud aruanded antakse üle Saaremaa muuseumile, muinsuskaitseameti arhiivi, Saaremaa kohalikesse raamatukogudesse ja omavalitsustele, kus välitööd toimusid.

Jah tõepoolest, vaid 13 kivilautrit ongi õnnestunud eeltööde käigus Saaremaalt leida! See on tänane seis. Just nii palju või vähe neid meil järele jäänud on. Et selles ikka päris kindel olla, kordangi siinkohal üleskutset: andke palun märku, kui keegi midagi teab kivilautritest, aga ka kiviridadeta lautritest.

Kirjutada võib meilile mikk.mutso@gmail.com või helistada telefoninumbril 53 035 572.

Mikk Mutso
arhitekt