Lähen oort koju lapsi tapma… (10)

Ikka ja jälle oleme tõdenud, kuis tänases Eesti vabariigis on sotsiaalsed vastuolud järjest ja valulikult suurenenud.
Üksjagu perekondi on lausa näljapajukil, püüa elada kui tahes säästlikult. Kui raha on vähe, olematult vähe, siis pole põhjust heameelest hõisata. Lihtsalt ei ole, millest elada. Sestap võtab maad meelekindlusetus, igapäevaelu raskused sisendavad aga ükskõiksust ja nüri lootusetust.

Loosungeid-plakateid kandes on kordi käidud Toompeal, võimukandjatele nende valimiseelseid lubadusi meelde tuletamas. Paraku on meelsuse avaldajad saanud võimurite küünilise halvakspanu ja tänitamise osaliseks.
Taolistel puhkudel on ikka meenunud ammune juhtum omaaegses Kuressaare kalakombinaadis ühe ehitusmehe, tema perekonnaga.

Olgu märgitud, et kalakombinaat oli tollal suurettevõte, kus jagus tööd ja teenistust mitmel pool üle Saaremaa. Võrrelduna teiste asutustega olid kalakombinaadi ehitusmeeste palgad üpris head. Teisalt – olgu palk kui tahes hea, võib ikkagi nappida. Eriti siis, kui pere on lasterohke.

Selles peres oli kümmekond last. Lastel on aga kombeks süüa ja muudkui kasvada. Lisaks muud vajadused, mis nõuavad rahuldamist. Paraku pereisa töötasust kõigeks selleks ei piisanud.

Karikas pilgeni täis

Muserdava surutise all sai hoolitseval isal murekarikas ühel päeval pilgeni täis. Võtnud oma kuraasikuse, õigemini küll meeleheitejulguse kokku, läinud ta parteikomiteesse, lausumaks veriränki ähvardavaid sõnu: “Andke mulle luba, tapmise luba. Ma tahan oma lapsed ära tappa.”

Parteikomitee kolmandale sekretärile oli seesugune isevärki loa taotlemine eelneva selgituseta kenakesti ootamatu. Tõsi küll, mitte päris ootamatu, kuna tema juurde oli tuldud korterit saama, autoostuluba munsterdama. Kui aga tullakse laste tapmiseks luba taotlema, siis seda tavatut soovi ei saa uskuda, ei saa tõe pähe võtta. Siin peab olema – küllap ongi – mingi riugas, kuna mehel on isesuguse krutskimehe nägu. Igatahes pole tal veretööd kavatseva roimari näoilme. Sestap üritas ametnik julmas lavapildis säilitada võimalikult rahulikku meelt, lausudes: “Oodake väheke, las ma mõtlen pisut…”
“Äi pole siin miskit mõtelda! Ma olen nõnda hirmpalju mõtelnud, et mu pea on täitsa paistes. Pea ei mahu mütsi sisse enam äragid.”

Aegamisi sõna haaval hargnes “lahtiste tekstidega” usalduslik ja avameelne keskustelu. Näiliselt segane olukord tehti klaariks. Oli ju ilmselge, et ehitusmehe tehtult elajaliku julmuse varjus on tegelikult ohvrimeelne, oma suure pere heaolust vägagi hooliv isa. Tahtnuks ta tõesti oma lihased lapsed hukata, poleks ta seesuguse halastamatu veretöö toimepanemiseks mingil juhul hakanud ametlikku luba taotlema. Eks see kõik oli tal kui elukogenud inimesel enne parteikomiteesse minekut niigi ette teada ja varakult valmis plaanitud.

See tavatu seik ulatub uues teisenduses tänase Eesti elukorraldusse. Seda igas tähenduses.

Ametlikel, meedias ilmutatud andmetel on riigis kümneid tuhandeid vaesuses virelevaid perekondi, lapsi, kes kannatavad alatoitluse all, olles näljapajukil. Paljudel puhkudel on olukord üpris haletsusväärne, suisa masendav.

Tuulde lendavad “kroomsäärikud”

Järjest on korraldatud ja korraldatakse üleriigilisi korjandusi, et soetada lastehaiglale kallis, kuid ülimalt vajalik meditsiiniaparaat. Seda ajal, kui Eesti noored mehed on sõdinud või sõdivad Iraagis, Afganistanis – kus iganes. Igal juhul kulutatakse hiigelsummasid, millest Eesti riigile pole vähimatki tolku.

Järgnevalt asjakohane näide Vene armeest, kus tuli sundaega teenida. Täpsemalt õhutõrjes. Polügoonil lahinglaskmistel rõhutati ikka ja alati: ühe mürsu hind on kaks paari ohvitseri kroomsäärikuid. Seega tabagu iga väljalastud mürsk märki, et poleks ilmaasjata raiskamist.

Siit vastuseta küsimus: kui palju “kroomsäärikuid” lendab iga päev tuulde Afganistanis? Ent igal juhul ilmaaegu. Miks muidu seal teenivate võõrsõdalaste pihta alatihti tulistatakse. Nad vist ei meeldi kohalikele inimestele. Võõraid sõdalasi ei sallita.

Kümned võõral sõjatandril võidelnud Eesti mehed on seal langenud või jõudnud kodumaale tagasi invaliididena. Seejuures on olnud mitmeid juhuseid, kui tagasijõudnu, kes võõral maal võideldes on seal kaotanud jala, polegi invaliid! Vastavad ametikandjad lihtsalt ei tunnista õnnetut invaliidiks. Ja ametikandjate sõna maksab!

Kui mees oma parimais aastais jõuabki lahingutandrilt näiliselt tervena tagasi, on ta koju jõudnult hukanud kalli abikaasa, armsad lapsed ning seejärel lõpetanud elu enesetapuga.

Jah, endisel ajal mindi jõhker-julma teo toimepanemiseks, mida tegelikult ei tahetudki toime panna, parteikomiteesse luba taotlema. Tänases Eestis ei hoolita perest ega iseendast. Ning tapmiseks luba taotlema ei minda. Õige kah, milleks tülikad formaalsused, mida on ju niigi ülearu palju. Lämmatavalt palju! Igasuguseid euronõudeid on igal pool ja kõikjal lademete viisi.

Eimar Kipper
sõrulane mandrilt

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 604 korda, sh täna 1)