99. kiri: uuesti kooli?

Hea inimene!

Mõne mälestusega on seotud tugev lõhn, teisega mingid hääled. Sellest hetkest mäletan aga valgust. Nii selgelt, justkui muud poleks olnudki.

Kümmekond aastat tagasi seisin Uppsala toomkiriku võimsate võlvide all ja vaatasin üles, kus kumas hiiglaslik roosiaken. Valgus, mis läbi värviliste klaasitükkide sisse jõudis, kukkus raskete vihkudena kivipõrandale. Nendes vihkudes tantsisid tuhanded tolmukübemed nagu lumehelbed – aga väljas oli suur suvi.

Toona sai mu vanust mõõta veel teistkümnetes aastates. Sattusin sellesse Rootsi pühakotta juhuslikult, ühe punktina vaatamisväärsuste pikas jadas. Ikkagi Skandinaavia kõrgeim kirik, 118,7 meetrit! Ent kuigi reisikaaslased juba õues ootasid, ei suutnud ma sundida end lahkuma. Joonistasin silmaga neid gooti kaari, võlvide luustikke ja teravatipulisi aknaid. Püüdsin salvestada endasse ümbritseva arhitektuuri, maalikunsti ja meisterliku puutöö nüansse… Kuldne valgus, mis kiriku helendama pani, oleks justkui imbunud ka minu sisse. Tundsin füüsiliselt, et muutun õnnelikumaks ja kergemaks. Kirikust välja astudes mõtlesin: ükskord tahaksin õppida kunstiajalugu.

Suurem huvi oli mul siiski ajakirjanduse vastu – ning sellega tegelemiseks ka paremad eeldused. Usun, et valisin õigesti, olen oma tööd tehes õnnelik. Kuid see valgus ühes Rootsi kirikus on mind läbi aastate kummitanud.

Pärast pikki kõhklusi ja sisekõnelusi tegin tänavu lõpuks otsuse. Leidsin kunstialased kursused, mis mulle sobivad, ning käin nüüd laupäeviti loenguid kuulamas. Klassiruumis ringi vaadates näen, et küllap oli minu otsuselangetamine veel lühike ja lihtne. Erinevalt paljudest kursusekaaslastest ei tule ma laupäeva varahommikul ära oma laste juurest ega sõida kohale teisest linnast. Nemad on pidanud hoolikalt läbi mõtlema logistika, arvestama välja tagasijõudmise aja…

Nädalavahetusest jääb alles ainult pühapäev, siis algab uus töönädal. Kui palju koduseid toimetusi jätad Sina nädalavahetuse peale? Kas oleksid nõus mõneks ajaks loobuma ühest vabast päevast?

Sõnaga, need on väga arukad tegusad inimesed. Võib-olla unistab mõni neist kannapöördest, tahaks vahetada ametit. Võib-olla soovib kellegi tööandja, et ta end täiendaks. Kuid kindlasti on minu grupis ka inimesi, kes on tulnud… lihtsalt. Silmaringi laiendama, uusi teadmisi saama, end tavapärasest tööst välja lülitama.

Eriala valimine pärast keskkooli lõppu on paljudele nagu pimeduses kobamine. Kuidas olla kindel, milles sa hea oled? Kuidas teada, et see, mida õppima lähed, huvitab sind ka mõne aasta pärast, kui kooli lõpetad ja tööturule suundud? Veidi vanem, juba väljakujunenud eelistuste ja mõtteviisiga inimene valib kindlasti teadlikumalt. Seekord ei näe ma klassiruumis ühtegi morni nägu. Keegi ei tunne sundust siin olla, kõigil on piisavalt motivatsiooni.

Sorin üha julgemalt oma mälestustes. Ehk on veel midagi, mis on mind ammuilma huvitanud, kuid mida pole jõudnud-saanud-julgenud proovida? Äkki oleks see siiski võimalik, kas või väikeses mahus – leida meister, loengusari, õpituba?
Kõlagu see pealegi magusalt, aga näen oma koolikaaslaste pealt, et elukestev õpe teeb õnnelikuks. Ning hea tahtmise juures pole selleks aja leidmine midagi võimatut.

Soovin Sulle tarkust ja julgust unistada! Jääme kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 159 korda, sh täna 1)