Seitse õunapuud (7)

Meil on aias seitse õunapuud. Nii on need aastaid tagasi valitud ja istutatud, et oleks söögiõuna, mahlaõuna, moosiõuna ja talveõuna.

Kõigepealt sai suve lõpus valmis valge klaar. Augustis esimesena valminud ubinad olid mahlased ja head. Sõin nagu jaksasin, aga ikka oli hommikuti puu alla potsatanud kümneid õunu. Iga paari päeva tagant korjasin need ämbrisse ja viisin kompostihunniku kõrvale.

Septembris hakkasid valmima teise puu esimesed õunad, mis just söömiseks mõeldud. Keegi ei mäleta peres enam selle sordi nime, aga suured, mahlased, magusad ja imehead on õunad küll. Mäletamist mööda on see puu kunagi maalt isakodust toodud ja nii me seda omakeskis vanaisa õunapuuks kutsumegi. Sõin õunu nagu jaksasin, iga päev tõin kuus-seitse värskelt puu alt korjatud õuna tuppa söömiseks ja paar kilekotitäit viisin kolleegidele töö juurde laua peale.

Igaühel ju oma vanaisa õunapuud ei ole! Need, mida ära süüa ei jõudnud, korjasin puu alt ämbrisse ja viisin kompostihunniku kõrvale. Seal hakkas tasapisi kujunema juba väike õunamägi.

Maja kõrval on õunapuu, mis kannab magushapusid hästi mahlaseid õunu. Mahla tegemiseks neid õunu varasematel aastatel ka kasutati. Mäletan, et alati hästi rikkalikult vilja kandva puu alt sai õunad pärast puu raputamist kartulikottidesse pandud ja naabrimehe juures mahlaks tehtud.

Mahla ei tee me enam aastaid

Mahla ei tee me enam aastaid. Viimased keldris olevad õunamahlapurgid on 4–5 aasta tagant, aga õunamahl jäi suures osas joomata juba varem. Nii korjasin iga paari päeva tagant puu alt 6–10 ämbritäit õunu ja vedasin need kompostihunniku kõrvale. Õunamägi kasvas.

Üle mitme aasta plaanisin jälle teha õunamoosi. Talvel on hea saia või pannkoogi peale panna. Parim moosiõun on meil antoonovka. Vana ja kindel sort, millest saab moosi ja marmelaadi, vahel sai antoonovka viilakaid pandud ka hapukapsatünni. See oli siis, kui me ise veel kodus kapsaid hapendasime.

Keetsin kaks korda laari moosi, tuli ilus, hele ja meeldivalt hapukas. Riiulitäie õunu viisin ka alla keldrisse, kuigi meie keldris antoonovka kaua ei seisa ja tavaliselt tuleb mädanema läinud õunad veel enne aasta lõppu riiulilt kokku korjata ja keldrist välja tassida. Ülejäänud antoonovkad, ämbrite kaupa, vedasin kompostihunniku kõrvale.

Lapsepõlves oli minu lemmik sibulõun. Nüüdseks juba vana puu kannab endiselt rohkelt vilja ja ikka juhtub, et mõni oks varasügisel õunte raskuse tõttu murdub. Nii oli see ka sel aastal. Aga muud õuna oli söömiseks küllaga ja nii proovisin ainult poole suuga paari õuna. Riiulitäie viisin veel alla keldrisse, sest sibulõun seisab tavaliselt hästi järgmise aasta alguseni. Ülejäänud korjasin puu alt kokku ja vedasin kümneid ämbritäisi väikesi õunakerasid kompostihunniku kõrvale.

Ämbrite kaupa kompostihunniku kõrvale

Siis on meil aias veel Paide taliõun. Õunu oli puul sel aastal enam kui küll. Valminud ubin on imehea maitsega, aga talvel säilib paremini selline, mis on korjatud enne lõplikku valmimist. Keldrisse viisingi veidi liiga küpsed õunad, eks näis, kas need jõuludeni vastu peavad. Proovisin ka nendest moosi keeta ja sai huvitav, roosa moos, mille ühele laarile panin ingverit lisaks. Moos läks aina paremaks.

Ülejäänud õunad vedasin jälle kümnete ämbrite kaupa aia tahaotsa kompostihunniku kõrvale. Õunamägi hakkas laiali vajuma – õunad on ju ümmargused. Ja nii tegin mõned meetrid eemale uue äravisatud õunte hunniku.

Keset aeda on “Talvenauding” – raudkõvade viljadega, talvel hästi säilivaid õunu kandev puu. Neidki viisin kahe riiuli jagu alla keldrisse. Mõned riiulid jätsin siiski tühjaks, sest eelmisel kevadel oli ämbrite kaupa õunu keldrist välja visata tulnud. Nii on kevadel lihtsalt veidi vähem tassida. Mahakukkunud “Talvenaudingu” ubinad korjasin ämbrisse ja viisin kompostihunniku kõrvale.

Eile vedasin viimaseid õunu. Naabrimees vaatas oma aias, kuidas ma järjekordsete ämbritäitega tulin ja need hunnikusse valasin.

“Nojah, kõik ikka äraviskamiseks! Keegi ei söö enam õunu. Käisin linnavahel, aiad mahakukkunud õunu täis! Kõik ostavad poest banaani ja kiivit, õunu ei taha enam keegi,” porises ta pooleldi mulle, pooleldi endale. Vabandasin ennast välja ja ütlesin, et olen proovinud küll juba ligi kuu aega põhiosas ainult õuntest toituda.

Aga kurb oli järele mõeldes küll. Selle pärast, et kaks õunamäge mädaneb kompostihunniku kõrval. Ja nüüd, sügisel, tuleb vähemalt kolm meie aia seitsmest õunapuust maha saagida. Puud on vanad – ja kui aus olla, siis ega ole kellelgi enam aegagi mahlategemise kohta otsida või kompotti valmistama hakata. Puude alt vabanev pind saab muru alla ja nii on vaeva ka vähem. Kuigi jah, õunu siis sügiseti enam niimoodi, nagu sel aastal, süüa ei saa. Ajad muutuvad ja ma ei tea, kas see on hea või halb. See lihtsalt on nii.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 618 korda, sh täna 1)