Keskkonnaministeerium lubab lambakarjadele suuremat kaitset (7)

Keskkonnaministeerium lubab lambakarjadele suuremat kaitset

ET EI KORDUKS: Nii looduskaitsjate kui põllumajandustootjate soov on, et hundid leiaksid oma kõhutäie metsast ja kariloomad jääksid puutumata. Foto: Egon Ligi

Keskkonnaminister kehtestas suurkiskjate (hunt, ilves, pruunkaru) kaitse- ja ohjeldamise tegevuskava aastateks 2012–2021, mis muuhulgas sisaldab ettepanekut ohjeldada huntide arvukust eelkõige kahjustuspiirkondades ning motiveerida karjakasvatajaid senisest enam ise oma vara kaitsma.

Koduloomade murdmisega tekitatud kahjude vähendamiseks soovitab tegevuskava teha seaduses muudatusi, mis motiveeriksid loomapidajaid enam tegelema kahjustuste ennetamisega. Loomapidaja, kes kahjustuste ennetamisega ei tegele, peaks saama kahjustuste eest vähem toetust.

Kui seni on suurkiskjate küttimislube väljastatud maakondade piiridest lähtudes, siis nüüd plaanitakse Eesti tsoneerida erineva küttimisintensiivsusega aladeks. Eesmärgiks on hundi madalam asustustihedus ja kahjustuste vähendamine põllumajanduspiirkondades, kui riigis tervikuna jääks hundi arvukus soovitud piiridesse.

Eestis on hundikahjustused suuremas ulatuses seotud lammaste murdmisega. Hundikahjustuste suurenemine 2010. aastal on seostatav nii lammaste arvu pideva kasvuga põllumajanduses kui ka hundi endise peamise saakliigi metskitse arvukuse järsu langusega. Praegune kariloomade murdmine huntide poolt ei ole siiski võrreldav ajaloos toimunuga: näiteks aastal 1823 murdsid hundid Liivimaal üle 30 000 karilooma.

Eestis on lammaste murdmise suurenemise üks olulisi põhjusi kindlasti ka varasematest karjatamistraditsioonidest loobumine. Kui varem olid lambakarjad reeglina väiksed ning loomad aeti ööseks lauta, on karjade suurus praegu märgatavalt kasvanud ning paljudes kohtades on lambad väljas aastaringselt. Selliste suurte lambakarjade kaitsel on efektiivseks osutunud kiskjatpidavad võrkaiad või elektrikarjused ning karjavalvekoerad.

Huntide rünnakuid lambakarjadele seostab tegevuskava ka pärandmaastike tarastamisega. Suurkiskjate elupaikade kvaliteet sõltub peamiselt metsamaastiku osakaalust ja selle sobivusest saakliikidele. Looduslike või poollooduslike alade tarastamine seoses karjakasvatuse või pärandkoosluste hooldamisega põhjustab saakloomade ning sellega seoses ka suurkiskjate elupaiga hävimise, seda nii otseselt (tara kui tehislik piire) kui ka kaudselt (vähenenud toidubaas). Selle tegevuse võimaliku lisamõjuna suureneb suurkiskjate toitumine kariloomadest.

Tegevuskava käsitleb ka hundi ja koera hübriide, keda on viimastel aastatel leitud Lääne- ja Valgamaalt. Sellise pesakonna puhul peab riik võtma meetmeid hundi ja kodukoera ristandite loodusest eemaldamiseks. Ristandite hävitamiseks tuleks vajadusel suurendada laskelimiiti, küttida väljaspool jahiaega või kasutada erandkorras muidu keelatud jahipidamisviise ja -vahendeid.

Tegevuskava ei poolda jahimeeste aeg-ajalt esile kerkivat soovi muuta hundi jahiaja algus senisest varasemaks. Kui mitmel järjestikusel aastal ei suudeta mingil põhjusel hundi küttimislimiiti siiski täita ning seetõttu püsib arvukus vähemalt kaks aastat üle soovitusliku ülempiiri, võib hundijahti ajutiselt alustada kuu aega varem.

Vaja on juurde eksperte ja tehnikat

Praegu on Eestis probleemiks suurkiskjate kahjustuste hindamise ekspertide kohati ebapiisav kompetentsus ja vähene kogemus, mistõttu määratakse kahjustaja pigem hundiks kui koeraks. See suurendab ebaõiglaselt ühelt poolt riigi väljamakstavaid kompensatsioone ja teiselt poolt avalikkuse survet suurkiskjate küttimismahtude suurendamiseks.

Kuigi jahimaa kasutajal on kohustus koguda ja edastada suurkiskjate seireks vajalikke vaatlusandmeid, on andmete laekumine üle Eesti ebaühtlane ning sõltub peamiselt kohapealsete jahimeeste motiveeritusest ja meelsusest. Seetõttu on suuresti vabatahtlikkusel põhinevale süsteemile lisaks oluline kaaluda ka palgaliste spetsialistide rakendamist, kes viiksid läbi talviseid loenduspäevi ja jäljeloendusi paralleelselt jahimeeste tehtavaga.

Vajalik oleks ka suurkiskjate tekitatud kahjustuste hindamise ja kahjustaja määramise juhendi koostamine, nagu seda tehakse näiteks Soomes ja Rootsis.

Praeguses olukorras on suurkiskjate kahjustuste hindamise ekspertidel puudus hädavajalikest vahenditest, nagu näiteks GPS-seadmed kahjustuskoha asupaiga määramiseks.

Kahjustaja liigi kindlakstegemiseks oleks suurema kahtluse korral vajalik kasutada rajakaameraid, mida saab murdmispaika ajutiselt üles panna. Kui tegemist on hundiga, on pärast esmast rünnakut kariloomadele väga suur tõenäosus sama farmi korduvaks ründeks lähipäevade ja –nädalate jooksul.

Rootsis tehtud uuringu põhjal on pärast lammaste esmakordset rünnakut järgneva aasta jooksul sama farmi (1 km raadiuses) ründamise tõenäosus umbes 55 korda suurem kui mõne teise farmi ründamine selles piirkonnas. Korduv rünnak toimus hundi puhul 32% juhtudest esimese nädala jooksul pärast esimest rünnakut ning 60% juhtudel viie nädala jooksul pärast esimest rünnakut.

Uuringu tulemusena järeldati, et ajutiste kaitseabinõude rakendamine pärast esimest rünnakut on järgnevate kahjustuste ennetamiseks ülimalt oluline.

Korduvkahjustuste ärahoidmiseks on sobivaim vahend hundilippude liinid, mida kahjustust hinnanud piirkondlik ekspert saaks pärast esmast juhtumit kiire ja ajutise abinõuna ümber karjamaa üles panna, andes sellega kahju kannatajale aega püsivamate ennetusmeetmete rakendamiseks.

Hundivastase sõja algus ulatub juba antiikaega, mil Kreekas pandi välja esimesed preemiad hundi tapmise eest umbes pool aastatuhandet e.m.a. Hundi tapmise eest maksti paljudes Euroopa riikides preemiaid kuni 1970. aastateni, Eestis 1990. aastate lõpuni ning Venemaal toimub see siiani.

Hundid rahva hulgas au sisse

Tegevuskavas tõdetakse, et eriti maapiirkondade elanike suhtumisest suurkiskjatesse sõltub väga palju nende kaitse efektiivne korraldamine. Ebasoodsa avaliku arvamuse korral on suurem tõenäosus ebaseaduslikuks küttimiseks, samuti suureneb surve poliitikutele legaal-se küttimise intensiivistamiseks. Seetõttu peetakse suurkiskjate kaitse juures inimeste positiivse suhtumise kujundamist ajakirjanduses üheks võtmeküsimuseks.

Tegevuskava eesmärk on säilitada Eestis iga jahihooaja alguseks 15–25 kutsikatega hundikarja ehk 150–250 isendit. Hundi arvukus on möödunud sajandi algusest alates kõikunud Eestis väga suures ulatuses. Suuremad madalseisud on olnud 1930-ndatel ja 1960-ndatel aastatel, mil Eestis loendati vaid 10–20 isendit, suurim kõrgseis oli 1950-ndate aastate keskel, mil loendati koguni 1000 hunti. 2010. aastal hinnati pesakondade arvuks 24 ja üldarvuks sügisel umbes 230 hunti.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 502 korda, sh täna 1)