Kas me hingelt ikka oleme põhjamaalased? (6)

Kas me hingelt ikka oleme põhjamaalasedMäletan ennast väikese poisina tundide viisi, kõhuli põrandal maas, uurimas maailma kaarti, pilk suunatud põhjamaadele – ikka Lapimaa, Põhja-Norra, Gröönimaa, Island, Teravmäed, Novaja Zemlja, Taimõri poolsaar jne. Minu unistused olid kõik seal.

Kadestasin inimesi, kellel oli võimalusi maailmas ringi rännata. Eriti kadestasin neid, kes polaaraladele pääsesid. Esitasin tihti endale küsimuse: miks huvitavad mind just põhjamaad? Vastus tundus olema lihtne ja loogiline: ma olen ju siin sündinud ja kasvanud! Kuidas siis teisiti? See on ju minu keskkond.

Soe kliima rööviks mõtlemisvõime

Teadupärast võtab inimene lapsena vastu kõik selle, mis teda ümbritseb. Kogu kultuuriruumi ja elukeskkonna ning see kinnistub temas elu lõpuni. Koduigatsus, mida me võõrsil olles tunneme, ei ole vaid igatsus oma lähedaste järele. See on ka igatsus oma kodumaa looduse järele. Selle järele, millega sa oled kokku kasvanud. Eestlane on ju koduarmastav rahvas. Või on see aeg ümber saamas?

Džunglis või kõrbes sündinu tunneb ennast õnnelikuna just seal ja tahab sinna tagasi, sest see on tema kodu, tema keskkond.

Seepärast jääbki mulle arusaamatuks paljude kaasmaalaste püüe leppida Eestimaal vaid lõunamaiselt sooja kliimaga, mis näiteks minult rööviks küll lausa mõtlemisvõime ja jätaks võimaluse vaid vegeteerimiseks. Huvitav, miks küll samast tüvest kasvanutena oleme nii erinevad? Tean, et on inimesi, kes sügise saabudes kaotavad lausa kõnevõime. Neid tabab totaalne masendus. Alles kevadel ärkavad nad taas elule.

“Põhjamaa, me sünnimaa… virmaliste maa!” Nõnda me laulame, uhkustunne rinnas, vaatamata sellele, et suurem osa meist pole virmalisi ilmselt näinudki, olgugi et ka meie taevas on see imepärane loodusnähtus ennast aeg-ajalt ilmutanud.

Kui ma raudkindlalt usuksin taassündi, siis oleks minu jaoks mõistatus, miks mind tõmbab põhjamaale, lahendatud – küllap olin eelmises elus eskimo või hüljes!!!

Sellist teooriat ma siiski tõsiselt võtta ei saa ning see tähendab seda, et vastust ma sellele ei tea, aga et põhjamaa on see, mis mind rasketel aegadel aidanud on, see on fakt.

Karmide meeste maa

Üks Nebraskast pärit ameeriklane iseloomustas Eesti loodust: “Siin saab sõita ainult metsast välja ja metsa sisse!” See oli tema tähelepanek, sest Nebraska loodus talle seda ei pakkunud.

Põhjamaa, see olla ju karmide meeste maa. Mitte ainult, arvan ma. Põhjamaa on väga mitmepalgeline. Alates meie kliimast, kaunist sügisvärvides Lapimaast ja Norra fjordidest ning lõpetades sügisese Norra põhjaranniku, pilvede sisse mähkunud müstiliste mägede ja Jäämere-äärsete hiigeltormidega. Seda kõike olen ma omal nahal kogenud. Nendesse piiridesse jääb palju hingematvalt ilusat.

Tavainimene teab vaid, et seal on külm, tuuline ja pime, mis on aga täiesti väär arusaam. Otse vastupidi. Kevaditi on lummavate mägedega piiratud fjordides soe, tuulevaikne ja ööd, mil päike ei loojugi, lisavad veelgi emotsioonidele värve.

Põhja-Soome ehk Lapimaa on septembri keskel või oktoobri alul omaette nähtus. Haruldane värvide mäng. Eriti uhked on sealsed tundramaastikud või rabad, kus harvad lehtpuud on päikesepaistel täies ilus ja maapinda katab värvide rohkus, mille tekitab tundra madaltaimestiku mitmekesisus.

Eelarvamused on visad

taanduma, kuid olen üsna kindel, et kui kümme inimest saab jagu oma eelarvamustest ja võtab ette sõidu sügisvärvides Lapimaale või kevadistele fjordidele näiteks Lofootidel, kus nautida kõike seda ilu, mida põhjamaine loodus on suuteline pakkuma, siis võin ma küll nõrgatoimelisemat mürki võtta, et vähemalt pooled reisilistest “haigestuvad” raskelt põhjamaa “tõppe” ega suuda seda enam välja ravida.

Põhjamaa näitab heldelt oma ilu, kui oskad seda otsida, kuid ka oma karmi poolt. Põhjamaa oskab ennast ka varjata, aga seda vaid selliste inimeste eest, kelle vaim on tsivilisatsioonist liialt räsida saanud. Olen seda meelt, et põhjamaal on õigus valida, kellele jätta muljet, kellele mitte.

Minu selge seisukoht iga-aastastele reisikaaslastele oli alati üks: jätta koju kogu tsivilisatsiooni taak. Ühesõnaga kõik see, mille eest ma siit, kommertsist läbiimbunud keskkonnast põgeneda tahan.

Laulupidu mägedes

Paar aastat tagasi sain ühele kevadisele reisile kaasa meelitada oma ammuse kaveri, suure loodusesõbra, maailmaränduri ja laulumehe Hendrik Relve, kellega oleme mitmeid kordi kontsertlavasid jaganud. Hendrik oli ettenägelikult kaasa võtnud oma kitarri. Mina pole juba aastaid oma pilli näppinud. Mägedes, öisel ajal, kui päike kuldas mäetippe, läks lahti laulupidu. Varnast oli võtta mägede akustiline omapära. Kogu oma olemusega tajusin laulu mõju auditooriumile, mille moodustasid arvatavasti vaid mägede vaimud. Laulsime tekste, mille peale need samad vaimud vastasid kajana.

Nüüd aga seisab minu pill jälle nurgas ja ootab paremaid aegu. Uskumatu, kuidas mõjub interpreedile looduslik keskkond ja näiliselt olematu, mägede auditoorium!

Võib-olla oli aasta 2012 viimane, mil Skandinaavia polaaralasid külastasin, sest need on kuue aasta jooksul kõik läbi käidud. Peaaegu iga kord erinevate sõpradega, alatine truu kaaslane vaid oma abikaasa, kelle olen, nagu ta ise tunnistab, suutnud pöörata põhjamaade usku.

Kui kodus reisidest räägime, siis ei tule kunagi pähe arutada reisi sihtkohana Hispaaniat, Kreekat või Egiptust. Meie suund on teada. Vali vaid piirkond välja.

Usun, et inimesed, kes soovivad end sügismasendusest ravida, vajavad katarsist, ja seda pakub neile vaid seesama karm põhjamaa. Põhjamaa sünonüümiks võiks olla – Teraapiamaa! Jaa, see ta tõepoolest ongi.

Väino Uibo reisikirjeldust Polaar-Norrast saab lugeda eeloleva laupäeva Saarte Häälest.

Väino Uibo
rändaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 304 korda, sh täna 1)