On sügis 2012. Väidetavalt esmakordselt Eestis nõuab Pärnu seoses Kaubamajaka laienemisplaanidega arendajalt sotsiaalmajanduslikku uuringut.
Kaubanduse planeerimisele Pärnus juhtis kevadel tähelepanu linna hästi tundev teadlane Garri Raagmaa: “Kontrollimatul arengul on negatiivsed tagajärjed ennekõike sektorile endale: kannatavad väiksemad, kes peavad poe kinni panema. Ja kui väikesed on surnud, võtavad suured võimust, mistõttu kaotavad juba tarbijad.”
Teema on kaubandus ja linn Pärnu, kuid paralleele Kuressaarega saame tõmmata.
Esimesena meenub Auriga, millele on ette heidetud kogu Kuressaare kesklinna väljasuretamist, kuid vaadakem teemat laiemalt.
Mis tähendus on sõnal “planeerima”?
Esimesena võiks mainida kontrollimatut üleplaneerimist Kuressaaret ümbritsevates valdades.
Algatame, menetleme, kehtestame – ja nii ikka ja jälle. Iga uus arendaja väidab, et enne teda ei ole ühtegi normaalset planeeringut tehtud ja et just temal on tõsi taga. Olgugi et näiteks Kaarma valda on planeeritud eluasemekohti rohkem kui 3000 inimesele ja selline jätkuv üleplaneerimine juba halenaljakas tundub, on asjal ka tõsised tagajärjed – viimaste aastatega on ca 400 inimest otsustanud Kaarma valla elamukruntide kasuks.
Naljaga pooleks võib tõdeda, et kui suur osa neist ei oleks välja kolinud just Kuressaarest, ei oleks linn tänavavalgustuse uuendamiseks raha saanud, sest kvalifitseerusid linnad suurusega kuni 15 000 elanikku. Millises kategoorias kandideerime 10 aasta pärast?
Tundsin end tobedalt, kui Muratsis planeeritava 100 elamuga rajooni keskkonnamõju hindamise programmi arutelul kaitsesin seisukohta, et planeeringuala lähiümbrusena võiks käsitleda kogu Kuressaare linna tagamaad.
Kesklinnani on planeeringualalt linnulennul 3,5 km. 100 krunti on aga pea pool Kuressaare vanalinnast. Siililegi selge, et mõju on olemas.
Mõjude hindaja naeratas viisakalt ja ütles, et sellist tingimust ei saa seada – lähiümbrus on see, mis paistab üle põllu ja üleüldse hinnatakse sotsiaalmajanduslikku mõju eelkõige lähinaabrite seisukohast.
Kui viitasin üldplaneeringuga seatud tingimusele, millega kõrgema astme planeeringut muutva detailplaneeringu vajalikkust tuleb põhjendada üldplaneeringuga samadel alustel, kehitati õlgu.
Siiani on keskkonnamõju mõistetud eelkõige looduskaitse kontekstis. Farss on see, et Muratsi planeeringu puhul on uuritud ja puuritud, hinnatud botaanikat ja geoloogiat, kuid mitte sotsiaalmajanduslikkust piirkondliku konkurentsivõime kontekstis. Ja jõudsime sõnani “konkurents”.
Rahvaarv 1979. aasta tasemel
Et ma olen kade, et Kaarma vald areneb ja linnas ei ole maad, mida välja arendada. Olge nüüd. Meil läks viimase rahvaloenduse ajal kaduma 10 protsenti maakonna elanikkonnast. Kadumas on terve põlvkond aedlinna rajajaid, kelle pärijad ei ela saarel. Ilmekalt näitab kogu protsessi Kuressaare linna rahvaarv, mis on langenud 1979. aasta tasemele.
Väiksem maksulaekumine on Kuressaare, mitte Kaarma valla probleem. On see õige suhtumine. Enamik valda kolinutest käib linnas tööl, koolis – sisuliselt käib see rahvas vallas muru niitmas ja tudumas ega ole tegelikult milleski süüdi.
Selge see, et Kuressaare ei suuda pakkuda 3000-ruuduseid kadakasi elamukrunte või hektarilist männimetsa alust elamumaad. Küsimus on mahus ja süsteemis, kuidas maksumaksja rahaga kõike seda ruumilisust hallatakse. Kas keegi näeb tervikpilti?
Kaubandus on selge süsteem, millega kaasnevaid muutusi märgatakse. Elamumaaga seonduvat hoomata on raskem, veel keerukam on hoomata väikeste, tühiste otsuste mõju tervikule.
Tihti on tehtud otsused määrava tähtsusega kogu piirkonna arengu seisukohalt. Kainet mõtlemist ja rohkem sotsiaalmajanduslikku analüüsi!
Hannes Koppel
Kuressaare linnaarhitekt
Loading ...
Viiskümmend aastat tagasi(kuuekümnendatel) tuli ema õhtul töölt, seisis kesklinnas leivakaupluses järjekorras ning sai leivapätsi kätte. Vahel ka sepikut ning saia. Siis läks Edu poodi järjekorda, siis täitevkomitee alla keldrisse piimapoodi, veel kalapood ning mis kõik veel poodidesse, kus oli lootust midagigi süüa oma perele muretseda. Kaks kotti käeotsas, astus ta ligi kaks kilomeetrit koduukseni. Kas niisugust elu ihkab tagasi linna arhitekt, kui valutab südant kesklinna väljasuretamisest äärelinna või naabervalla kaubakeskuse poolt?
Tark on tiheasustusalasid planeerida nii, et töökoht ja elupaik on jalutamise tee kaugusel. Samuti kool, lasteaed, poed. Pikemaid otsi lahendada tasuta ühistranspordiga. Tallinn on tubli!.
On liigne luksus ja totrus kimada aedlinnas autoga. Mõelge energiale, kulule. Vaevalt, et see on eesmärk.
Kiirus on haigus. Tulemuseks kestev vaesus.
Kuressaare võiks üleüldse olla autovaba. Jalgratas oleks paras. Aiapidajate ülejäägid ostaks kokkuostukeskus. Linna äärelala rohumaadel oleksid kogukonna karjamaad. Kortermajade aiamaalapid.
Poode ei peaks suurt olemagi. Igal tänaval võiks olla pubitaoline söögikoht. Võiks mõelda ette ja kogukondlikult.
Mida enam ostame vöörast kraami seda kiiremini jääme vaeseks, haigeks ja lahkuvad ka viimased noored.
Jah, koorime asfalti üles, muidu äkki keegi sõidab autoga. Lapsed sunnime kodulähedasse kooli ja nende vanemad kodulähedasele tööle. Laseme seakarjad tänavatele jooksma, sest see on öko. Poode pole vajagi, sest toodame kõik ise. Raha pole ka vaja, sest saabunud on kommunism.
Suurepärane mõttelaad Veiko!!!!!
Kuna linn ei suuda ise uute elamukruntide arendusega tegeleda, siis ei jää ju muud üle, kui ehitada maja maale ja kolida ära. Paraku kolivad sinna need, kes maksavad ka rohkem makse ja seega jääb linna suutlikkus veel väiksemaks. Ehk ei peaks linn kehtestama suurt hinda oma maale, vaid lootma, et pikemas perspektiivis saavad maksude näol hetke kulutused tagasi?!
Kolme aasta pärast on kütus kolm korda kallim, muu träni kolmandiku kallim, palgad kasvanud ehk kümnendiku jagu. Iga aasta lahkub 200-300 noort (kes üksi, kes perega). Maa on juba tühjaks imetud. Mis areng siin linna ümber ikka saab olema. Mõnigi seni laiendanud firma näeb, et pole töökäsi (odavat orjatööd) enam juurde võtta ja kolib mujale, järelejäänud töökäed takka järele.Jäävad ainult reformierakondlastest omavalitsustegelased oma peredega.
Linn muretseb elanike arvu pärast? Ärge siis tapke maksuraha golfi!
Hannesel õigus, tõepoolest on süvenev olukord, kus lisaks saarelt ära minejatele väheneb linna elanike arv ka linnast välja kolijate arvelt. Seega õheneb linan rahakott. Saarelt lahkujatega ei ole suurt midagi teha, kuid nendega küll, kes kolivad Kuressaarega piirnevasse valda. Maksud laekuvad Kaarma valda, samas kasutatakse kõiki linna poolt pakutavaid hüvesid, poed, koolid, teed jne, ehk kogu infrastr. Seda enam, et isegi Kaarma valla hoone asub Kuressaares. Sellest lähtuvalt oleks lementaarne koostöö täiesti ratsionaalne ja mõlemale tulutoov.
Viimane rahvaloendus tõi välja Kuressaare ja Saaremaa jaoks kurva tulemuse – tegelik rahvaarv ja Saaremaal elav rahvaarv erineb ligi viie tuhande inimese võrra (36 000 versus 31 000). Elanike arv hakkab lähenema esimesele Saaremaal läbi viidud rahvaloendusele 12. sajandil. Võrdluseks ütleksin, et sada aastat tagasi elas Saaremaal üle 60 000 saarlase.
Miks see kõik toimunud on? Kuid missuguseid meetmeid on ette võetud ettevõtluse toetamiseks saarel? Kas parvlaevapiletite hindu kavatsetakse langetada või tõsta? Kui palju kõrgharidust nõudvaid töökohti on riik loonud väljaspool Tallinna ja Tartut? Mis hinnaga ettevõtjad müüvad meie tööjõudu ja kui palju tekitavad uusi töökohti ning mis valdkondades? Kuhu lähevad riigi makstavad ettevõtlustoetused regionaalselt?
Kui poliitikud oskaksid neile küsimustele vastata, siis ilmneks ka nende võime olukorda kontrollida ja juhtida. Kuna poliitikud ei oska vastata (või ei soovi võtta vastutust), siis on Kuressaare saatus muutuda tagasi paari tuhande elanikuga väikelinnaks (nagu ta oli ka sada aastat tagasi).