Eile lõppes pilootprojekt, millega üritati Saaremaal luua hävimisohus oleva Euroopa naaritsa asurkonda. Kuigi enamik loomi hukkus, said teadlased projekti käigus olulist infot tulevikuplaanide jaoks.
Augustis Mullutu-Suurlahe piirkonda lahti lastud üheteistkümnest Euroopa naaritsast on tänaseks hukkunud üheksa. Lisaks on leitud kahe looma saatjad. Seega on suur tõenäosus, et nemadki on hukkunud. Tiit Maran, kes alustas Euroopa naaritsa päästmise projekti juba tudengina 2002. aastal Hiiumaal, leidis, et tulemus on küll kurb, aga ootuspärane.
“Suurel saarel on rebaseid rohkem ja ega see koht Kuressaare külje all ka kõige õnnestunum valik olnud,” ütles Maran. “Loomad koondusid Nasva külje alla, kus on vähem toitu ja rohkem rebaseid.”
Loodusuurija sõnul oleks kolm ellujäänud looma olnud hea tulemus. Samas oligi Saaremaal valida vaid Mullutu ja Koigi piirkonna vahel. Seda seepärast, et saarel puuduvad rohukonnad, kuid vähid peaksid neid naaritsate toidulaual edukalt asendama. Paraku on aga naaritsa jaoks suureks ohuks vähimõrrad, kuhu loomad kinni jäävad ja upuvad. Voolavat vett on Saaremaal rohkem kui Hiiumaal, aga vee kvaliteet on halvem.
Maran peab projekti kõige positiivsemaks tulemuseks kohalike elanike suhtumist naaritsatesse. Et tegemist on kiskjatega, oli olemas oht, et kohalikud võivad nende saarele toomise vastu olla. Seni ei ole teada, et mõni loom oleks otsa saanud inimese käe läbi.
Hukkunud naaritsatest viis olid Marani sõnul maha murtud rebaste poolt, ühe oli maha murdnud kass. Üks loom jäi auto alla ja üks langes röövlinnu saagiks. Lahkamist ootava naaritsa surma põhjus on seni teadmata.
“Arvestades seda, et Hiiumaale on aastate jooksul lahti lastud sadu loomi, ei saa Saaremaa tulemust üle dramatiseerida,” leiab Maran, kelle sõnul hävib looduses talveperioodil 35 protsenti asurkonnast. Seni leitud loomad on olnud heas toitumuses. Samuti töötasid loomade saatjad hästi.
Seda, kas projektiga jätkatakse ka järgmisel aastal, Tiit Maran veel öelda ei osanud. Kõigepealt tuleb ära oodata uuringute tulemused. Siis tehakse kokkuvõtted. Marani arvates oleks tegelikult kasulik, kui projektiga tegelev inimene oleks kogu aeg kohapeal. Tallinnast on raske asju koordineerida.
Tiit Maran ei nõustunud arvamusega, et loomad hukkusid mõttetult. Tema sõnul ei suudeta antud projektiga muuta Euroopa naaritsat taas levinud liigiks Euroopas, küll aga säilib loomade geneetiline kood vabas looduses. “Tegevus toimub ju liigi säilimise nimel,” võttis Maran projekti kokku.
Ei puudu meil siin rohukonnad, neid pole ehk nii palju kui mandril, aga siiski. Ja see-eest on meil siin palju kärnkonni, küllap kõlbavad needki naaritsale, see aasta oli eriti konnarohke. Lihtsalt oleks pidanud naaritsate asustamispaiga paremini läbi mõtlema.
Ära järgmisel aastal Saaremaale loomakesi enam “ootuspäraselt” hukkama too. Tegele parem millegi asjalikumaga. Mul on soo ääres vaja 400 m kraavi visata. Naaritsa võid kaasa võtta, aga puurist ära välja lase. Konni saad ise peoga püüda.
Kas ei olnud siis asukoha valikul võimalik valida väiksema asustusega piirkonda. See ei ole loomade suhtes õiglane lahendus.
On selge, et liigi säilimise nimel tasub katsetada. Ja on ka selge, et looduses on asjad karmid, see ei ole nii nagu inimesel, et kõik on üdini humaanne. Rebased on nüüd paljunenud väga arvukaks (eks me ise viskame neile loodusesse ravimeid ju) ja nad murravad väikseid loomi nii mis mühiseb.
Aga edu edaspidisekski, pole lihtne looduse säilimise nimel tööd teha. Hea, et on vähemalt selline mõtteviiski olemas.
vande eestlastE vetejumal Ahtit tänama, et saarlased neid naaritsaid omalE kaela ei saanud . Kui selle murdja kassi omanik oleks kindlaks tehtud , siis oleks pererahvas pidanud trahvi maksma – poegadega emanaaritsa eest vanas rahas mingi 60 000 oleks võimalik olnud.
Kui lisada veel see kindel teadmine, et veekogudes, kus naaritsed elutsevad, kaob nende kõhtu 2/3 vähkidest, siis tasub lausa õnnelik olla.
Pealegi oleks mõttekas parem neid elukaid majanduskriisi taustal hoopis Kreeka saartele manustada. Neil saari hulgem ja eurorahad kuluvad ka ära.