Pool sajandit koolis

Pool sajandit koolis

AIME PIHEL, kel täitunud pool sajandit koolis töötamist, tõdeb, et teda tõmbavad kooli laste säravad silmad. Pihel kinnitab, et kuni ta näeb õpilaste silmi säramas ja tunneb, et tal on neile ka peale õppeaine midagi pakkuda, läheb ta ikka tööle. Foto: Sander Ilvest

Saare maakonna staažikaimad pedagoogid Senta Room ja Aime Pihel on tragid ja naerusuised naised, kellest ei oska esmapilgul arvatagi, et neil on alanud juba 51. pedagoogiaasta.

Kuidas teie õpetajatee algas? Kas mäletate oma esimest tööpäeva õpetajana?

Senta Room: See oli Kallemäe kooli 6. klassis, ehkki mul polnud õpetajaharidust. Asjad olid siis diferentseeritud ja matemaatikaõpetaja palk oli suurem, kui näiteks algklasside õpetajal. See oli muidugi väga paha näitaja (muigab). Üks poiss klassis noomis teised õpilased kohe läbi: “Nüüd olete kuss ja ei sega tundi!” Ja keegi ei seganud ka. Poiss tegi mulle hea eeltöö ära.
Erialavalikus olid mul algselt arst ja õpetaja, arsti minust ei saanud. Teadsin, et olen matemaatik ja see on siiani minu kirg olnud. Matemaatikaõpetaja koht vajas parasjagu täitmist Kallemäe koolis, see oli siis tavalaste kool.

Aime Pihel: Kooliõpetajateed alustasin mandril, Sillaotsa koolis Tartumaal. Kui lõpetasin keskkooli, tahtsin keemiat õppida. Samal ajal oli ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonna kõrval avatud aga füüsika- ja matemaatikaõpetaja eriala. Kõik need, kes sisse ei saanud, suunati sinna.
Paraku läks nii, et tulin ülikoolist ära ja kuna õpetajaid tol ajal nappis, siis suunati ülikoolist väljalangejad kohe kooli tööle. Töökohta vahetasin hiljem seoses sellega, et isa suri, ema jäi üksinda ja kutsus mind koju tagasi. Nii jätkus mu õpetajatöö Saaremaal.
Oma esimesest tööpäevast mäletan, et kui õpetajate toast väljusin, soovis üks teine vanem õpetaja mulle jõudu ja luges sõnad peale. Saatus on mind hoidnud!

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 387 korda, sh täna 1)