Võidelda ja võita, mitte alla anda! (3)

Võidelda ja võita mitte alla andaSeda lauset nägin lapsepõlves ühes raamatus, mille pealkiri on ununenud. Iga kord, kui on olnud väga raske ja tundub, et ei suuda enam, tulevad need sõnad meelde. Ja tarvitseb ainult pingutada ning saan raskuste üle võidu. Allaandmine ei tule mõttessegi.

Minult on sageli küsitud, miks ma nii vanas eas (varsti saan 77) veel kooli läksin – lõpetades 2005. a Kuressaare ametikooli maaettevõtluse erialal ja 2012. a Järvamaa kutsehariduskeskuse hobusekasvatajana.

Tunnistan, et kerge ei olnud, kuid minu jaoks on see haridus väga vajalik, sest maaettevõtjana aretan ja kasvatan Eesti tõugu hobuseid. Seoses sellega olen 1999. aastast nende kahe kooli õpilaste praktikajuhendaja. Töökogemus on mul ju lapsepõlvest saati olemas, kuid teoreetilised teadmised vähesed. Neid läksingi ametikoolidest omandama.

Võitlusvaim kujuneb lapsepõlves

Inimene kasutab ju ainult väikest osa oma võimetest, nii vaimsetest kui ka füüsilistest. See oleneb sellest, kui edukas on tema võitlus omaenda mugavuse ja laiskusega, kui tugev on ta usk oma võimetesse.

Enesekindlus ja võitlusvaim kujunevad lapsepõlves. Nende isikuomaduste arenemisele aitavad väga palju kaasa kodust kaasa saadud tööharjumus ja ka sport. Olen veendunud, et just spordivõistlused kasvatasid minus kõrget enesehinnangut.

Kunagi ei jätnud ma jooksu-, suusa- või jalgrattavõistlust pooleli, vaid pingutasin kõigest jõust ja võistlesin lõpuni. Kümnekilomeetrilisel suusavõistlusel olen olnud umbes poole maa peal nii väsinud, et kuku või pikali. Hing kinni, käed-jalad nagu vatist, pisted rinnus – no lihtsalt ei saa edasi. Kuid treener oli õpetanud, et sellest saab üle, kui pingutad kõigest väest, ning oh imet, hakkadki uuesti kiiremini liikuma! Ja just see “surnud punktist” üle saamine annab suure rõõmu, edasi minna tundub hoopis kergem.

Need, kes katkestavad, jäävad sellest imelisest tundest ilma, usk oma võimetesse väheneb. Nad jäävadki alla andma mitte ainult spordivõistlustel, vaid ka igapäevases elus, niipea kui mõni suurem raskus ette tuleb. Sellepärast arvan, et need lapsevanemad, kes kergekäeliselt paluvad oma lapse kehalise kasvatuse tunnist ja spordivõistlustest vabastada, teevad oma võsukesele karuteene terveks eluks.

Minu kooliajal, nii algkoolis kui ka keskkoolis, olid kehalise kasvatuse tunnid kohustuslikud kõigile, kellel just parajasti luumurdu või mõnda ränka haigust ei olnud.

Keskkooli ajal oli selgelt näha maa- ja linnalaste füüsiliste võimete erinevus. Maalapsed pidid jõudumööda kõiki talutöid tegema, see harjutas pingutama ja arendas kehalist jõudu. Ei tulnud kõne allagi, et laps oleks ütelnud “ei viitsi”, kui vanemad andsid mõne töö teha.

Pealegi oli igaühel oma kindel ülesanne igapäevastes toimetustes. Nende täitmine oli iseenesestmõistetav. See õpetas kõiki toiminguid kiiresti ja õigeaegselt tegema, arendas kohusetunnet.

Lapsepõlves sissekasvanud harjumus oma võimeid kasutada ja kogemus, et vajadusel suudan pingutada ja mitte alla anda, on mind aidanud nii mõndagi raskust ületada. Eriti oli sellest kasu õpingute ajal.

Kuressaare ametikoolis oli vaja hommikul kohal olla, enne seda pidi jõudma loomad talitada, talvel ka maja kütta. Vahel läks väga kiireks, kuid tundi ei saanud hilineda, sest siis oleks loengute üleskirjutamine lünklikuks jäänud. Ka õhtul pärast kooli oli talutöödega kiire, “koolitükid” jäid sageli hilisele ajale. Ei mingeid seriaale telerist! Hea, et vahetevahel oli vaba nädal iseseisvaks õppimiseks. Siis sai nii mõnegi ripakile jäänud laudatöö ära teha.

Püüdsin iga päev koolis kohal olla, et ei tuleks võlgnevusi kirjalikes töödes. See pingutus tasus ära, ei tekkinud stressi. Õhtuti kodus õppides ei jätnud midagi pooleli. Seegi pingutus kandis vilja – hinded püsisid head ja teadmisi tuli aina juurde. Loengud olid arusaadavad ja huvitavad. Alati võis küsida, kui midagi arusaamatuks jäi.
Täiskasvanule on õppimine palju huvitavam kui lapsena. Kujutasin uusi teadmisi saades ette, kuidas neid igapäevases elus kasutada. See muutis iga tunni põnevaks.

Kui esimesel kursusel oli veidi raske, siis teisel jäi kõik nagu iseenesest pähe. Kooli lõpetamisel oli hea tunne ja suur võidurõõm – hakkama sain!

Juhendaja ei saa olla rumalam

Mõne aasta möödumisel tundsin vajadust teadmiste järele hobusekasvatuse alal. Uurisin küll raamatutest ja käisin koolitustel, kuid sellest jäi väheks. Hobumajanduse eriala praktikantidega tegeledes tunnetasin, et nendel on paremad teoreetilised teadmised kui minul, juhendajal. See hakkas mind häirima. Küsisin praktikantide käest loengumaterjale lugemiseks ja leidsin palju huvitavat.

Võtsin ühendust kooli praktikajuhendajaga, palusin mulle õppematerjale saata. Tema küsis, kas ma ei sooviks õppima tulla, sest Järvamaa kutsehariduskeskuses oli just avatud sesoonõpe hobusekasvatuse erialal. Üks kord kuus neli päeva järjest kohapealseid õpinguid kahe aasta kestel. No see oli just minu jaoks!

Ma ei kahelnud hetkegi, kas saan hakkama. Ja saingi. Minu äraolekul olid hobused, lambad, kassid, koer ja maja kütmine poja hooleks. Tee Säreveresse on küll päris pikk, kuid mõtlesin välja, kuidas hommikuks kohal olla. Et mul elavad Pärnus ja selle lähistel kaks õde ja kaks venda, siis sõitsin õhtul neist kellegi juurde, hommikul vara edasi kooli, ilma hilinemiseta. Talviti oli vahel libeda ja hange tuisanud teega suur probleem, et auto teel püsiks. Abiks oli enesekindlus ja suur võitlusvaim.

Õpingud algasid loengutega hobuste tervishoiust ja taastootmisest, palju oli raskesti meeldejäävaid ladinakeelseid termineid. Tuli kõvasti pingutada, et need meelde jätta ja asjast aru saada. Mõneks kontrolltööks õppisin peaaegu hommikuni, küsimustele vastuseid kirjutades võttis käed lausa värisema.

Ega ma tahtnud noorematest kursusekaaslastest viletsam olla. Kahekümneaastane hobusekasvatuse kogemus ja lapsepõlves tehtud talutööde oskus olid suureks abiks. Kahe aasta jooksul võtsime läbi kakskümmend õppeainet. Mõnda loengut kuulasin lausa naudinguga.

Et asi päris tõsine oli, näitas suur väljalangejate arv: kahekümne kuuest sisseastujast ainult pooled said lõputunnistuse ja hobusekasvatuse kutsetunnistuse. Need kolmteist inimest suutsid võidelda ja võita ega andnud alla!

Aili Kirst
maaettevõtja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 414 korda, sh täna 1)