LAMBAVILL MEIL JA MUJAL: Prantslanna Marie-Thérése Chaupini eesmärk on sidemete tugevdamine lambakasvatajate ja töötlejate vahel kogu Euroopas. Foto: erakogu
Paarkümmend aastat tagasi meil villaga probleeme ei olnud, seda sai vahetada lõngaks, silmkoekudumiteks, igasugusteks kateteks ja vaipadeks.
Eks mõnelgi vanemal inimesel on need esemed tänaseni kasutusel. Lõngad olid looduslikes värvitoonides, just nagu vill parajasti oli, või siis värvilised. Vill pidi olema pestud ja igasugune sodi seest välja nopitud. Seda osteti kokku ka villavahetuspunktides.
Maainimestel olid väikesed lambakarjad, nii nagu vajadus ja pidamisvõimalus parajasti lubasid. Oli ju kolhoosiaeg, põllumaad oli igal leibkonnal ainult 0,6 hektarit. Heina lubati niita kolhoosi maadelt alles siis, kui majandil oli vajalik kogus käes. Karjatamiseks olid võsastikud ja kasutamata maad. See kõik piiras loomapidamise võimalusi.
Nüüd, kus talumaad on omanikele tagastatud ja maaettevõtlus suuresti arenenud, on lambakarjad mõnes ettevõttes enneolematult suured. Peamine tuluallikas on liha müük, tõugudest domineerivad lihalambad. Nende vill ei ole nii hea kui kunagistel kohalikel lammastel. Saaremaalt on kadunud ka villavahetuspunktid, rääkimata kudumisvabrikust.
Farmides on kogunenud suured kogused pesemata villa. Oodatakse lahendusi selle töötlemiseks. Suuri lootusi pandi Salmel asutatud villavabrikule Pilvelambad. Seal võetakse vastu ka pesemata villa. Pestakse, värvitakse ja töödeldakse villalooriks viltimise jaoks. Kuid toodangu maht on väike – kaks tonni aastas. Vill peab olema prahist puhas, heade viltimisomadustega. Hästi sobib Eesti valgepealiste lammaste vill, see segatakse 50% Uus-Meremaalt ostetud villaga. Ei sobi näiteks Suffolki, maalamba ja Gotlandi lamba vill.
Kuid igal villal on oma otstarve. Seda arutati Saaremaa villa sümpoosionil, kus ülevaate lambavilla kasutamisest tegi prantslanna Marie-Thérése Chaupin. Ta on juba 30 aastat olnud villateabekeskuse Atelier – Laines d’Europe direktor. Selle keskuse eesmärk on sidemete tugevdamine lambakasvatajate ja töötlejate vahel kogu Euroopas. Organisatsioonis Euroopa Vill on 150 liiget.
Marie-Thérése Chaupin nentis kahetsusega, et lammaste arv Euroopas väheneb, sest tõuaretajad on kahjumis. Kui kümme aastat tagasi oli Prantsusmaal 10 miljonit lammast, siis praegu on neid seitse miljonit. Villa ei loeta põllumajandustoodanguks, dokumentatsiooni keerukuse tõttu on seda raske üle piiri transportida.
Põllumajanduskoolides villateema puudub, samuti ei õpetata sellel alal välja tekstiilidisainereid. Tekstiilid tulevad 90% idamaadest, peamiselt Hiinast.
Villane tekstiil võiks aga olla kohalik toode, sest toore on kohapeal olemas. Villa saab töödelda ka väikestes vabrikutes. Seda taotleb 23 Euroopa riiki hõlmav organisatsioon, mida Chaupin juhib. Organisatsiooni esmane nõue on, et kasutataks toormaterjali, mille päritolu on teada. Firmad ei konkureeri, vaid püüavad teha koostööd villa töötlemisel. Toodete peal on lipik andmetega alates lambatõust kuni töötlemise lõpuni välja. On olemas näidised saja lambatõu villast ja andmed, milliseid tooteid saab sellest teha.
Organisatsioon korraldab konverentse, kus võib õppida teemade kaupa. Näiteks Saksamaal õpetati, kuidas saab väikestes ja suuremates töötlusettevõtetes villa pesta. Prantsusmaal õpetati, kuidas kasutada pesemata villa majade soojustamisel. Selle juures on suureks plussiks, et vill ei põle leegiga. Šveitsis oli teemaks villa kvaliteet.
Villateabekeskus korraldab promoüritusi, noorte lambakasvatajate koolitusi, villaste rõivaste näitusi ja demonstratsioone lastele. Propageeritakse külades villavabrikute rajamist. Kuulutatakse välja kampaaniaid kehvema villa kokkukogumiseks, et teha vaipu ja neid müüa. Soojustusmaterjaliks kogutakse 30% villakogusest.
Marie-Thérése Chaupin vastas lahkelt ka küsimustele. Selgus, et ka Prantsusmaal ollakse huntidega hädas, eriti mägede piirkonnas, kus kaitsetarade ehitamine on võimatu. Igal aastal on murtud umbes tuhat lammast. Materiaalne kaotus kompenseeritakse, kuid see ei korva karja ja karja omaniku stressi. Seadus kaitseb hunti ja kohustab peremeest oma lambaid turvaliselt karjatama. Kasutatakse ka kaitsekoeri, kelle ostmine, väljaõpetamine ja ülalpidamine on väga kulukas. Mägedes käib palju turiste ja matkajaid ning karja kaitsvad koerad ründavad ka neid.
Nii et meil on ühised probleemid, mida koos lahendada.
Alli Saar
Loading ...
Lisa kommentaar