Täna räägime Iffiga arstiabist ja tervishoiutöötajate streigist.
Minul on seni – ptüi-ptüi-ptüi – tervisega suhteliselt vedanud. Olen arstide juures käinud väga harva ja kui, siis on kõik läinud tõrgeteta.
Muidugi tean, kuidas asjad käivad, olen ka tundide kaupa järjekorras istunud. Aga kui sa lähed sinna teadmisega, et see asi on nii ja parata ei ole midagi, ootad rahulikult ära. Närvi pole ka mõtet minna.
Kui vaja, olen saanud abi. Olen aga õnnelik, et mul pole seda abi palju vaja läinud. Viimane kord käisin arstil poolteist aastat tagasi oma haige õla pärast.
Aga seda streigiasja näen mina nii: kui oleme sattunud olukorda, kus arstid streigivad, siis see olukord ei ole tekkinud eile ega üleeile. See on tekkinud sellepärast, et meie valitsused on ajanud vähemalt selle liini peal kehva poliitikat.
On muidugi kurb mõelda, et paljud arstid on Eestist aastate jooksul ära läinud, rääkimata õdedest. Põhjuseks ei ole ju see, et nad ei armastaks oma kodumaad. Põhjus on raha. Ju selle töötasuga on asjad nii nadid, et nad on sunnitud lahkuma.
Asjade praeguses seisus paistab, et meie poliitikud ei ole siiski nii läbinägeva või kaugusse vaatava pilguga, nagu nad vahetevahel üritavad endast muljet jätta.
Olen endiselt arvamusel, et Eesti on väga vaene maa ja selge see, et siin suuri kullamägesid oodata ei saagi, aga selline streik näitab ära, et tegelikult on meie poliitikas ikka väga mädasid kohti.
Arstid streigivad, aga siis selgub, et riigikogu tõstab oma palka. Niisugune kummaline mäng. Eks ühiskondlikud väikesed teravused tulevadki välja niisugustel hetkedel nagu praegu.
Usun, et meie seadustes on päris suured lüngad sees. Enne, kui me Euroopa viie rikkama riigi hulka saame, usun, et tuleb kõvasti seadusi ümber teha ja see võtab tublisti kauem aega kui 15 aastat.
Olen kuulnud ka arvamusi, nüüd viimastel päevadel eriti, et miks need arstid streigivad, kui tuhandetel inimestel on palju madalamad palgad.
Leian siiski, et arstidel on ehk natuke rohkem õigust palka nõuda, sest nende küpsemine arstiks võtab tohutult palju aega. Nad on kulutanud suurema osa oma elust selleks, et õppida teiste inimeste aitamist, ja nende amet on erakordselt raske. Mitte et teised ametid palju kergemad oleksid.
Ma ei ole sellesse teemasse nii põhjalikult süvenenud, aga mulle tundub kummaline, et alles nüüd nõupidamistelaua taha istutakse. Need asjad oleksid pidanud toimuma juba 15 aastat tagasi.
Soovin, et meie elu läheks paremaks, et rahval oleks kergem terviseabi saada. Tore oleks ju lugeda lehest pealkirja “Saaremaale tuli tagasi 25 arsti”.
Loading ...
Streik on üks töövaidluse lahendamise normaalsetest vahenditest.
Arstide streiki on aga nimetatud ka poliitiliseks streigiks, mis ei ole aga seadusega kuidagi kooskõlas.
Miks siis nimetatakse seda streiki poliitiliseks aga näiteks õpetajate streiki ei kutsutud poliitiliseks — mis neil kahel streigil siis nii suur erinevus on.
Kui streikisid õpetajad ja nõudsid palka, siis küsisid Jürgen Ligi ja Jaak Aaviksoo retoorilise küsimuse: Kus kohast see raha teie arvates võetakse?!”
Kui piketeerisid päästeteenistuslased ja nõudsid komandode mittesulgemist, siis küsisid Jürgen Ligi ja Ken-Marti Vaher retoorilise küsimuse: Kus kohast see raha teie arvates võetakse?!”
jne
Hetkel streigivad arstid ja nõuavad muuhulgas ka palka juurde aga samas ka ütlevad Kus kohast see raha nende arvates võetakse!!!
Ainult see erinevus ongi ja see, Kus kohast see raha võetakse, nõuab sisuliselt poliitilist otsust.