Turismimajanduse mitu külge (1)

Turismimajandus on valdkond, ilma milleta meie maakonnas enam hakkama ei saa, see majandusharu mõjutab suuremal või väiksemal määral väga suurt osa elanikkonnast.

Kohalik meedia kajastab erinevaid turismiga seotud vaatenurki pea iga nädal. Kajastus on olnud kahjuks pealiskaudne ja üldine toon pigem negatiivset uudist otsiv. Unustatakse, et nagu igal alal on ka turismil mitu külge. Eks see ole vist juba tuntud elutõde, et kõrvaltvaatajad on targemad kui tegijad ise. Kõrvaltvaatajale tunduva imelise sissetulekuga turismiasjaliste tegevusel on ka teine külg, millest enamik ei tea ja millesse ei püütagi süveneda.

Hinna taga on nõudlus

Ikka ja jälle kuuleme räägitavat ja loeme lehest, nagu oleks Saaremaa liiga kallis sihtkoht. Kus on siin piir, mis on kellegi jaoks kallis? Hind kujuneb turismis nagu igas teises majandusharus lähtuvalt nõudlusest. Kui meil on pakkuda seinast seina hindade ja tasemega majutus- ja toitlustuskohti ja kui meil on turismiettevõtete jaoks piisavalt nii sise- kui ka välisturiste, ei peaks olema põhjust rahulolematuseks.

Turismiettevõtted on majandusnäitajatega rahul ning valiku tegemise õigus ja võimalus on ju ikkagi külastajal. Saaremaa oma saarelisusega ongi tunduvalt eksklusiivsem ja privaatsem puhkusepaik kui Tallinn või Pärnu. Suvel võiksid meie hinnad olla lausa Eesti kõrgeimad, kui ainult nõudlust jätkub.

Enamik turismiettevõtteid kinnitab kui ühest suust, et suvi 2012 on olnud parem kui eelmised aastad, sama kinnitavad ka Väinamere Liinide reisijate üleveo numbrid.

Ilmselt on turistide arvu võrdlemisse suhtutud mõningase pealiskaudsusega, s.o ainult statistikat esitavaid majutusasutusi võrreldes. Paljud meie külalistest leiavad sooja vastuvõtu ka meie kodudes, suvilates, telkides ja mujal. Oluline on, et ikka ja jälle tahetakse siia tulla ja meil on ka hulganisti seda, mille pärast tulla.

Näiteks nii suurt ja mitmekesist ja erinevale maitsele pakutavat spaade valikut nagu Saaremaal meie 9 spaa näitel ei leia paraku ühestki teisest piirkonnast Eestis. Hinnad on meil kõrged ca 2 kuud aastas, poolest juunist kuni poole augustini. Ülejäänud ajal on võimalik siin väga soodsalt puhata. Kes suudab puhkust ette planeerida, leiab internetist hulganisti häid pakkumisi enamikult meie majutusasutustest.

Nüüd aga medali teine pool. Olulisem kui pidevalt rääkida täitumusprotsendi kasvamisest või kahanemisest on meie saarel hooajalisuse probleem. Spaad ja hotellid meelitavad aktiivselt turiste ka madalhooajal. Siinjuures tasuks teemaks võtta palju olulisema probleemi, ja see on üha tõusvad kulud. Kuidas on varsti võimalik üldse toime tulla sellise vee-, soojuse ja elektrihinna tõusuga?

Turismiettevõtjad tegutsevad aktiivselt, et maakonda külastajatele ka madalhooajal turundada, kuid ootamatult tulevad suured hinnatõusud riigi poolt, nagu ettevõtjatele “nuga selga”. Kord tõstetakse ühe, kord teise teenuse hinda ja väga järsult. Veehinna järsk tõus juba toimus, soojusenergia hind on tõusnud, elektrihind on tõusnud pidevalt ja alates järgmisest aastast tõuseb katastroofiliselt – esialgsete pakkumiste põhjal 50–60%.

Elektriarvest on juba ammu raske aru saada, elektri eest makstav summa on ca 35% arvest, 46% läheb võrgutasudeks, mille tõusust järgmisel aastal juba sahistatakse, ja umbes 19% arvel kirjas olevast summast moodustab taastuvenergia tootmine. Ettevõtjad ei tea enam, mille eest nad maksavad ja kelle ülalpidamiseks. Omalt poolt üritatakse läbimõeldult ja ülisäästlikult hakkama saada, kuid teiselt poolt tõusevad tegutsemiseks vajalike teenuste hinnad alatasa.

Kõik teavad, et tööjõu pealt makstavad maksud on meie riigis liigagi suured, kuid pidevalt toimub kaudne maksustamine muude teenuste näol. Meil on turismis mitmeid ettevõtteid, kelle palgal on aastaringselt märkimisväärne arv töötajaid, kes kõik ootavad palgatõusu, paraku peavad ettevõtted selle võimaluse loovutama “kommunaalmakseteks”.

Kasumit teenitakse ainult suvel

Turismiettevõtjate soovitus riigisektori inimestele meie maakonnas on mitte võrrelda oma palku Eesti keskmiste palkadega, vaid turismisektori palkadega. See on see tase, millest elatub suures osas ka meie saare rahvas. Täna räägime küll eduka tegevusega saavutatud külastajate arvu stabiilsusest ja et turismiettevõtjatel läheb kõigest hoolimata veel hästi, kuid just see medali teine külg on muret tekitav. Kulude ja tulude vahe väheneb iga aastaga, aga selle vahega peaksid ettevõtjad tegema uusi investeeringuid, arendustegevust, tekitama palgatõusu, looma uusi töökohti. Raha puudumisel jääb kõik eelpool mainitu tihti tegemata ja tekib paigalseis. Tuleb tahtmine spekuleerida ja öelda, et mõistlik on paljud turismiettevõtted talveks sulgeda, nagu see on kombeks paljudel turismisaartel naaberriikides, tekitada talveks surnud saar.

Kasumit teenitakse suures osas turismis ainult kõrghooajal. Suve kasumist toidetakse talvel aasta-aastalt aina rohkem eelpool nimetatud monopoolseid ettevõtteid ja missioonitundest peetakse ülal kohaliku kogukonna liikmeid ja nende peresid. Turismiettevõtjate jaoks oleks ju palju mõistlikum ja lihtsam viis kuud kasumlikult toimetada ja seejärel uksed sulgeda… Õhku jääb aga raske küsimus: mis saab siis kohalikust kogukonnast, mis saab meie inimestest ja nende kommunaalkuludest, mis saab meie saarest? Turismisektor on siiani üks suuremaid tööandjaid meie maakonnas ka madalhooajal.

Vaadates reaalsuse seda külge, on imestamisväärne turismiettevõtjate patriotism ja kogukonnatunnetus, soov aidata, arendada ja kaasa rääkida raskustele vaatamata. Nende optimistlik väide, et elu on meil tegelikult väga ilus, ja teadmine, et ainult oodates ei juhtugi midagi, igaüks peab ikka ise tööd tegema ja panustama oma ettevõtte õitsenguks.

Hoolimata sellest, et teised majandusharud võivad saarele tuua rohkem tulu, on just turism see, mis paneb meie saare särama ja elama. Mõelge selle üle, meie inimesed, kui te järgmine kord jälle meie saart, siinsete hotellide kõrgeid hindu või muid tegemisi materdama hakkate.

Terje Nepper, Angela Nairis
SA Saaremaa Turism

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 514 korda, sh täna 1)