Ajakaja: Õigus võidelda (1)

Sel nädalal algas arstide streik. Üsna tavatu otsustavus Eesti ühiskonnas ja eelmistest katsetest oluliselt jõulisemalt avalikkusele esitatud ettevõtmine. Nagu igas asjas, on ka siin mitu tahku. Milline on arstide sõnum ühiskonnale? “Me ei jaksa enam!”, “Süsteem vajab muutmist!” jne ütlevad nad.

Tõesti, kui pael on tõmmatud nii pingule, et enam kuskile pingutada ei ole, siis tuleb probleem lauale tõsta, kas või skandaaliga, kas või äärmuslike vahendite, kas või võitlusega, aga asjad tuleb ära klaarida.

Teisalt aga on see pael pingul paljude erialade inimestel. Õpetajatel, õppejõududel, politseinikel… Tean oma kolleegi ülikoolist, kes regulaarselt töötab 80 tundi nädalas, sest nõudmised lihtsalt ongi sellised, et sadulas püsida, ning kõik need asjad tuleb ära teha. Kusjuures ülikoolide palgad kipuvad olema oluliselt väiksemad kui arstide palgad, paraku.
Räägin siin võrdluses näiteks ülikooli dotsent doktorikraadiga versus meditsiini doktor, no näiteks kesktasemel kirurg… Aga see selleks. Kui küsimus oleks ainult rahas…

Tegelikult on küsimus laiem. Küsimus on ka motiveerimises, väärtustamises. Küsimus on minu meelest hoopiski rohkem põhimõtteline, kui endale tunnistada tahame. Küsimus on selles, kuidas me väärtustame inimesi enda ümber, ühiskonnale üliolulisi ameteid, inimesi. Kus on need piirid, millest allapoole me oma väärtushinnanguid ei lase? Me võime ju populistlikult deklareerida, et jah, me väärtustame arste, õpetajaid, politseinikke ja teisi riiklikult olulisi elukutseid, kuid kui see seisukoht jääb pelgalt retooriliseks, siis pole sellel mingit väärtust.

Väärtustamise mõõdupuu on tegu. Siis, kui sõnad saavad teoks, tekivad tähendused ja alles tähendused hakkavad jumestama meie elu. Seniks pole muud, kui vaid õigus tahta tunnustamist, väärtustamist. Ja õigus võidelda on alati olemas.

Kuid miks peavad need asjad sedasi valulikumat teed pidi kulgema? Miks on vaja võidelda millegi eest, mis võiks olla elementaarne kaasaegse elu loomulik osa? Miks on oluliste asjade väärtustamine ikka veel meie jaoks võitlus? Ja mitteolulised asjad on saanud eluõiguse ilma igasuguse möönduseta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 59 korda, sh täna 1)