Orissaares tärisesid kuulipildujad (2)

Orissaares tärisesid kuulipildujad (Fotod)

ÄREV HETK: Põnevaks läks olukord siis, kui patareide juurde saabusid revolutsiooniliselt meelestatud madrused. Kahuri otsa roninud komissar vehkis musta lipuga ja kutsus kahurväelasi üles nendega liituma. Foto: Sander Ilvest

Pühapäeva ennelõunal oli Orissaare elanikel põhjust muret tunda, sest väinatammi poolt kostis püssipauke ja kuulipildujatärinat. Sekka tumedamaid mütsatusi, mis meenutasid kahuripauke.

Seekord ei olnud tegemist kaitseliidu suurõppuse ega pardijahiga. Kohaletulnud said hoopis jälgida Saaremaa sõjavara seltsi korraldatud näidislahingut, millega meenutati 95 aasta möödumist I maailmasõja lahingutest Orissaare ümbruses.

Ürituse peakorraldaja Margus Sinimetsa sõnul kulges lahing üle ootuste plaanikohaselt. Väikese ehmatusena hakkas sadama külma vihma, mistõttu tuli lahing natuke enne seda lõpetada, kui laskemoon otsa sai.

Lahinguesitluse alguses kujutati Vene sõdurite igapäevaelu 1917. aasta sügisel sealsamas väinatammi otsas. Aeg-ajalt sai mõni kahuripatarei käsu avada tuli Muhu saare poole. Ilmselt siis merel sõitvate Saksa laevade pihta.

Kõik oli nagu päriselt

Elevust tekitas kolme haavatu saabumine Orissaare poolt. Sanitaride abiga toimetati nad küüni, millel suur Punase Risti lipp. Põnevaks läks olukord siis, kui patareide juurde saabusid revolutsiooniliselt meelestatud madrused. Kahuri otsa roninud komissar vehkis musta lipuga ja kutsus kahurväelasi üles nendega liituma. Ohvitseridel õnnestus kord siiski taastada.

Sakslaste lähenemisest andis märku pilliroost kostev kuulipildujatärin ning kahurväelaste taganemine. Nende õnneks jäid sakslased kuulipildujaga mülkasse kinni. Organiseeriti lahingrivi ja sakslaste poole hakkas plõksuma Maksimi kuulipilduja. Ka sakslased jätsid trummi tagumise, hülgasid marsikolonni ning algas tulevahetus. Lahing, mis vahepeal arenes käsitsivõitluseks, lõppes sakslaste võiduga.

Siiski leidus Vene poolel kangelasi, kes neid valvanud Saksa sõdureid tulistada püüdsid. Nende saatus oli aga karm – nad pisteti täägiga “surnuks”.

“Näe, venelane pani jooksu,” või “Ema, vaata! Sakslane sai surma,” kostis aeg-ajalt sõjatandri äärest laste hõikeid, mis andis tunnistust, et lahingust osavõtjad ja nende tegevus olid arusaadavad isegi lasteaialastele.

Lahingu lõppedes tõusid langenud sõdurid püsti ja tegid sügava kummarduse, vallandades pealtvaatajate seas tugeva aplausi.

Õnnestus viperuste kiuste

Lahingus tegi kaasa kümme sõjaajaloo klubi Eestist, Lätist, Venemaalt ja Valgevenest kokku veidi alla saja inimesega. Viimasel hetkel jõudis kohale ka viieliikmeline seltskond Lätist. See-eest pealtvaatajaid loeti kokku 320, ehkki tegelikult oli neid rohkemgi, sest nii mõnigi inimene pelgas vesist karjamaad ja jälgis lahingut autode juurest maanteelt.

Margus Sinimets tänas lahingu õnnestumise eest kaitseministeeriumi, naiskodukaitset, Orissaare vallavalitsust ja Frontline’i klubi, kes üritust toetasid. Sinimets rõhutas, et tänavune lahing oli pilootprojekt.

“Normaalses näidislahingus osaleb vähemalt 200 sõdurit. Seda me järgmisel aastal pakumegi,” andis Sinimets lubaduse.
Selleks hakkab ta juba nüüd otsima vahendeid ja abilisi, et tuleval sügisel saaks taasesitada episoodi Vabadussõjast ja Upa mässu mahasurumist.

 

“Laupäev oli tõeline õudus!”
Muu hulgas palus Margus Sinimets vabandust kõigilt neilt, kes laupäeva õhtul Orissaare kultuurimajas asjatult ajalookonverentsi järge ootasid. “Laupäev oli tõeline õudus,” tõdes korraldaja. Nimelt tuli lahingust osavõtjaid vedanud bussil laupäeva hommikul 20 kilomeetrit enne Virtsut kaks ratast korraga alt ära. Lisaks jooksis õhtul Sõrve reisilt naasvale asendusbussile metssiga külje pealt sisse. Õnnetustes keegi siiski viga ei saanud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 354 korda, sh täna 1)