Neljandik otsa? Ja mis siis, küll neelavad alla! (5)

Just pealkirjas toodud loogikaga näib töötavat majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Ainus loogiline argument on, et aastast 2007 pole praamipileti hinda tõstetud. 2007. ja 2013. aasta vahele jääb masu. Ja palgad pole ka 2007. aastast tõusnud, vastupidi, masuga seoses hoopis langenud.

Praegu näib teatud osale kaaskodanikest, et meid ootab ees tõeline õitseng. Nii, et tuleb kohe neljandik praamipiletile otsa virutada.

Vähe küsides võib hoopis ilma jääda

Aga võib olla lähtutakse hoopis loogikast, et kui rohkem küsida, siis natuke ikka saab. Ja kui küsida ainult mingi närune kümnendik, võib täitsa ilma jääda või peab ehk ainult viie protsendiga leppima! No päris nii ikka ka ei saa?

Üks ülioluline argument, muide, oli veel – et parvlaevaliiklus jätkub sama sagedusega kui seni. Tahate kiiremini üle Suure väina saada, makske! Ja muidugi mitte vähe.

Hinnatõusust pole tõenäoliselt pääsu, sest kütusehinnad on kerkinud. Iseküsimus on, kui suureks see laevapileti hind ikkagi kujuneb. Tõenäoliselt ei pea suisa neljandikku piletihinnale otsa lajatama.

Saartel elamine on Eestis kogu aeg olnud korralikult karistatud. Esiteks sellepärast, et sinna jõudmine võtab kõvasti rohkem aega kui sama maa läbimine mandril. Praamisõit lihtsalt võtab rohkem aega kui sama maa läbimine nelja- või ka kaherattalisega.

Teiseks peab saartele ju kõik tarvikud sisse vedama ja sellega tõuseb kogu saarel elamise hind alates toiduainetest. Leiva hind on Kuressaares ja Tallinnas erinev.

Meil on nii ammu räägitud sellest, et saarte elanikele on parvlaevaliiklus tegelikult maantee pikendus. Ehk oleks see õige, kui saareelanikud veetakse üle tasuta ja teised maksavad uut hinda?

Mis hinnatõus inimesele nii siin- kui sealpool Suurt väina tähendab? Eks ikka seda, et üle saab vähem sõita. Iga oma sõitu tuleb väga tõsiselt plaanida.

Mul on siiralt kahju oma lähedastest ja kallitest inimestest, keda ma aina vähem näen. Sest iga sõit tähendab ju aina suuremat väljaminekut. Ja vajab väga põhjalikku läbikaalumist, kas saab seda endale lubada. Lõpuks jääbki nii, et kohtume vaid juubelitel ja matustel. Elu on teinud aina karmimaid korrektiive.

Kui sõita, siis täis autoga

Ja veel – kui juba sõita, siis tuleb ikka auto täis panna. Ajad, mil sai sõita üksi või kahekesi, on möödas. Tuleb kokku koguda kõik, kel asja saare pääle, ja siis minna. Või vastupidi, kel asja mandrile. Ja siis koos sõita. Eestlane on individualist ja naljalt võõrast oma autosse ei taha. Viimase aja kütusehinnatõusud on aga pannud suuremadki individualistid kokku hoidma. Aina rohkem klapitatakse sõiduaegu. On ikka suur vahe, kas täita oma neljarattalise kütusepaak üksi või jagada see summa nelja või viie peale.

On veel üks kokkuhoiuvõimalus. Nõukaajal liinibusse praamidega üle ei veetud. Kuivastus ootas Saaremaa buss ja Virtsus olid mandri omad. Vastik oli see ainult neile, kel suured kohvrid ja kompsud. Aga alati leidus siis mõni abivalmis kaaskodanik, kes käed külge pani ja kohvri teise bussi aitas. Mitte kunagi ei jäänud kellelgi midagi küll sellepärast maha.

Tõsi, see oli ebamugav. Ja kas praegusel ajal mugavustega harjunud inimesed taolise olukorraga lepiks?
Aga sellist süsteemi vist polegi võimalik luua, kus kõik rahul oleks.

Helve Laasik
saarte vahet sõitja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 510 korda, sh täna 1)