Repliik: Valus film koolivägivallast (12)

Ei saa vaikida, olles vaadanud filmi “Janno”. Raamatute ja riiete pakkimine filmi alguses on tähelepanu köitev. Ilmselt läheb intelligentsete näojoontega ja malbe olekuga noor mees kas õppima või muidu maailma vaatama.

Kuid järgnev paneb võpatama. On küll napp ja selgitav diktoritekst, kuid loo räägib lahti Janno ise. Ta kirjeldab olukorda Mustjala põhikoolis, kus temast sai kaaslaste kurja vägivalla – alandused ja mõnitamised – ohver, millest ta väikese poisina esialgu kodus vaikis. Ta ütleb ka kiusamise võimaliku põhjuse – kannab kuuldeaparaati ja on paljulapselisest perest, kus peale tema on veel seitse vanemat õde. Lõpuks on noormees sunnitud tarbima antidepressante ja käima arstide vahet. Janno kodus ja peres pole küll rikkust, kuid puhtus ja kord on ometi.

Filmirahvas pole kaamerate ette tirinud ühtegi kunagist kaklejat ega meelitanud midagi arvama õpetajaid, kuid seda mõjuvõimsam on nende sõnum ja küsimus “miks?”, kust on tulnud see lapsi muserdav ja vaimselt tappev kurjus?

Film on viimaste aastate üks meisterlikumaid dokumentaalfilme (režissöör Rahel Selge, autor-toimetaja Tiina-Laura Kimmel, produtsent Hannela Lippus), mida võis eelmisel nädalal ekraanil kolm korda näha. Hästi on valitud ka lühikesed, vägivalda illustreerivad kaadrid.

Nüüdseks on Janno edukalt lõpetanud Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi, ta soovib aidata teisi, kes on sattunud alanduste ohvriks. Oma lõpukõnes ütleb Janno: “Mälestus sellest koolist jääb südame päikesepoolsesse ossa.”

Õhku jääb aga hulgaliselt küsimusi. Kas koolivägivald on tsiviliseeritud ühiskonnas paratamatus või siiski välditav? Mida arvavad koolivägivalla ohvrid, nende vanemad, kaasõpilased, õpetajad ja ka kiusajad ise? Ei ole ju Mustjala kool ainuke kool, milles õppimine on osale lastest tõeline katsumus.

Heli Speek

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 844 korda, sh täna 1)