Eestlased – rikkad ja suuremeelsed (1)

Eestlased – rikkad ja suuremeelsedViiekümnendail aastail ja hiljemgi oli Saaremaa autobaasis nr 11 sohvriks Tamme Sass (Aleksander Tamm, 1919–1996). Ta oli skandaalne-legendaarne mees selle sõna kõige lahedamas tähenduses. Eelkõige seepärast, et ta tegi vigurtükke iseenda kulul, mis veel aastakümneid hiljem panevad omaette muhelema. Ja noid lugusid on tallel hulgaviisi.

Pullile pulli tegemas

Sedapuhku sõitis ta liinil Kihelkonna–Kuressaare. Või vastupidi? Umbes 6–7 kilomeetrit enne linna oli teeäärsel karjamaal traataia taga ketis ruske pull. Ning pulli nähes tekkis Sassil otsekohe äkkidee teha pullile väheke pulli! Seda seepärast, et elajaloom üksinduses liialt ei nukrutseks.

Oma kavatsuse täideviimiseks peatas Sass bussi, misjärel ütles reisijatele oma pisut kokutaval viisil: “Va-vaadake, pu-pull on keti otsas kinni. Teeks ta-talle pisut pu-pulli, et tal oleks lõbusam olla.”

Seejärel läks Sass üle kraavi, puges traate laiemale lükates aia vahelt läbi ja pulli ligidale jõudes hakkas pükse maha ajama, et pullile paljast tagumikku näidata. Seda tegi ta arvestusega, et ketis pull ei ulatu temani. Sest mine sa elajalooma mõtteid tea…

Sassi arvestus oli ta enda meelest ohutu, ent siiski pisut väär, mida ta sai üsna pea üpris valusalt tunda. Kui pull oli mõne hetke mehe paljast ahtrit vaadanud, silmad vidukil, tegi ta oma kandilisevõitu peaga ühtäkki kiire alt üles liigutuse, hoides pead tiideviltu, mis andis ta kenus kaelale pikkust juurde. See omakorda tähendas, et loom tabas sarvega Sassi paljast tagumenti, misjärel uurakil asendis pullitegija kukkus ettepoole upakile, saades üsna valusa kogemuse võrra elutarkust juurde.

Kui Sass oli lotakil püksid kenasti üles tõstnud ja luugates rooli taha istunud, ütles ta reisijatele välja lihtsa tõe: “Nä-nägite ise, et pu-pullile ei to-ohi pe-erset nä-äidata.”

Las liha jääb Sassile

Kõige muu hulgas oli Sassi mälulaekas tallel pisut kurvavõitu seik oma noorusajast. Ajast, mil ta oli veel vaba ja vallaline. Seda siiski mitte enam kauaks, kuna ta tutvusringkonnas oli tütarlaps, kellega oli sugenenud vastastikune teineteisemõistmine nimetusega armastus.

Varem kokkulepitud päeva õhtul läks Sass tütarlapse perele külla, kus teda oodati õhtusöögile. Dineele või nii.
Täitsa kaugelt oli näha, kuidas köögis toimetati, lauda kaeti. Tehti viimaseid ettevalmistusi, et oodatud külalist väärikalt vastu võtta, teda hea ja paremaga kostitada. Parimaga, mis perel pakkuda.

Seda kõike nähes otsustas Sass enne majja sisenemist akna taga väheke luuret teha. Lihtsalt põnevuse pärast, sest ta oli ju peres pooleldi omainimene.

Akna taga huvi pärast passides kuulis Sass siis sõnaselgelt ära kõik, mis köögis kõneldi.
Pereisa jagas lähikondlastele isalikke manitsusi, rääkides: “Ärge te liha väga ahnitsege. Teate ju ise, et liha on vähe. Las liha jääb Sassile.”

Kui Sass oli tuppa astunud, istuti ühise perena toidulaua taha. Pereisa oli korrapealt lahkus ise, külalise suhtes lausa sundivalt lahke, ühtaina korrates: “Sass, söö liha, võta liha, võta julgesti. Meitel on liha küll ja küll! Alles hiljuti tapsime lamba, varsti veristame kesiku ära.”

Neid sõnu kuuldes oli Sassil kange tahtmine meelde tuletada, et kustkohast te selle sea võtate, mida teie majapidamises ju pole. Ent nii mõnigi kord on tõde teades targem oma teadmistest vaikida.
Oma luurelugu pajatas Sass hiljem mitmeid kordi. Teised poleks teadnudki pajatada, kuna Sassi järele ju ei luuratud.

Aitame muudkui võõraid

Huvitaval ja üsnagi omapärasel kombel on nood ammused juhtumused seotud sündmustega tänasel Eestimaal. Seda näitlikus, sümboolses tähenduses. Selleks tuletagem meelde, kuivõrd tihti on Eesti võimukandjad otsekui muuseas andnud teada rahasummadest, millega on aidatud hädalisi välismaal või plaanitakse aidata. Kusjuures summad, mis rahaabina välja antakse, on järjest kopsakamad. Seda olukorras, kui tuhanded Eesti inimesed, terved perekonnad on näljapajukil.

Alatihti oleme kuulnud, kuis raha ei jätku päästjatele, õpetajatele, politseinikele. Seesugust loetelu jätkates saaks see üpris pikk. Seejuures antakse üheselt mõista, et mitmesugustesse abistamisfondidesse antud raha tagasi saada pole vähimatki lootust. Hea seegi, et seda tunnistades ollakse ausameelsed. Et raha tagasimaksmise asemel näidatakse tagumenti.

On sedaviisi, et iga asja, iga olukorra, kui see pole inimestele meele järele, enamgi veel – on sulaselge valskus ja vale, saab sõnu seades kenasti ära põhjendada. Seda võidakse teha niivõrd kenasti, niivõrd uskumisväärselt, et hakkadki sõnakeerutajat uskuma. Tõesti, nii võib juhtuda.

Viiekümnendail aastail puhkes Kärla koolis klassijuhatajatunnis elav, lausa tormine arutelu selle üle, miks alevi poes on toitu olematult vähe. Peale vormileiva, mida paar korda nädalas Kihelkonnalt hobusega toodi, muud ei midagi. Ometi teadsime me kõik, kuivõrd karmikäeliselt nõuti kolhoosilt ja kolhoosnikelt varumisplaani, normide täitmist. Muudkui olgu olla! Sestap tahtnuks teada, miks poes pole toitu müügil.

Klassijuhataja siis seletaski kenakesti ärritunud õpilastele, et vaadake, Eestist mitte kaugel on suurlinn Leningrad, mille mitmemiljonilist elanikkonda on vaja toiduga varustada. Et see on eestlastele vaat et auasi, kuna neil on võimalus leningradlaste toidulauda katta, nende heaolu eest hoolt kanda. Ühtlasi oma suuremeelsust näidata. Et ise oleme ilma, aga teie peate saama.

Mingil imetabasel viisil tabasime ära, et klassijuhataja on õpilastega sama meelt, ent oma ameti tõttu peab ta rääkima teist juttu, üldse mitte seda, mida ta tegelikult mõtleb.

See on üsna samasugune lugu kui jänese ja jahikoera kohtumisel. Koer räägib jänesele: “Haugun ja ajan sind taga, kuid ega ma nii kuri tegelikult ei ole, nagu sa ehk arvad. Aga mu amet on sihuke, et peab haukuma ja sind taga ajama.”

Eimar Kipper
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 282 korda, sh täna 1)