Elamus inimestest (2)

Ühel nädalavahetusel sattusin Lõuna-Eestis kogemata ühele sünnipäevapeole, kus peoperenaine jutustas lühidalt oma viimasest reisist Gruusiasse.

Palju reisinud inimesena rääkis ta, et sedakorda ei saanud ta elamust loodusest või linnakeskkonnast – näidati mõnda koske, kuid Norras on ta näinud suuremaid; näidati koobaslinna, aga Indias on ta näinud suuremat; vaadati Kazbeki mäge, kuid Austrias ja Šveitsis on kaunimaid loodusvaateid.

Tema seekordne reisielamus oli aga siiski suur – elamuse sai ta, suheldes sealsete inimestega. Nii sõbralikke, abivalmis inimesi nende suhtes, kes on võõras keele- ja kultuurikeskkonnas, ei olnud ta varem oma paljudel reisidel näinud. Gruusia reisist jäänud muljed olid suurepärased tänu sealsetele inimestele.

Võõra aitamine pole tavaline

Kuulates tuli mulle silme ette mõni päev varem Tallinnas trammis nähtud situatsioon, mis jäi silma just seepärast, et Tallinnas ei ole see tavaline. Sõidan Tallinnas tihti trammiga ja seepärast olen ühistranspordis tekkivaid situatsioone palju näinud ning ka ise neisse sekkunud.

Üks turistidest abielupaar, tõenäoliselt turistid Hiina Rahvavabariigist, astus trammi ja proovis trammijuhilt piletit osta. Naine rääkis veidi inglise keelt ja nii ta venelannast trammijuhi poole piletite ostmiseks pöörduski, näpu vahel 50-eurone rahatäht. Vahemärkusena – 1 euro on umbes 0,13 jüääni ja nii võib Hiinast pärit inimesele 50-eurone rahatäht jätta ekslikult väikese rahatähe mulje.

Trammijuht neile pileteid ei müünud, vaid andis sõnalausumata, lihtsalt pead raputades, raha tagasi. Trammijuhil puudus piisav vahetusraha, kuid inglise keelt põhjuse selgitamiseks ta ei osanud.

Nõutute hiinlaste kõrval seisnud vene keelt kõnelev noormees üritas trammijuhi käitumist selgitada. Kuna ta püüdis seda teha vene keeles, siis paistis, et hiinlased selgitusest aru ei saanud. Aga ta vähemalt püüdis. Nii jäigi hiinlanna trammis seisma, 50-eurone rahatäht näpu vahel.

Istusin oma reisikottidega mõned istmed eemal ja hakkasin juba tõusma, selgitamaks prouale, et nii suurt rahatähte ei ole Tallinnas mõistlik näpu vahel hoida, kui peatusest tuli peale üks eestlanna. Hiina abielupaar küsis tema käest inglise keeles, kas tramm läheb bussijaama, eestlanna vastas jaatavalt ja ütles ka, et kuna ta ise sõidab bussijaama, siis näitab ta neile õige peatuse ja juhatab nad bussijaama. Raha pani hiinlanna siiski lõpuks rahakoti vahele ära. Nad juhatati maha õiges peatuses ja näidati bussijaamahoone kätte.

Millest meil elamuse saab?

Ma ei tea, kas hiinlastele jäi Tallinnast mulje kui sõbralikust linnast. Loodan, et jäi, kuid trammis võõra abistamine ei ole igapäevane. Kuigi seda vahel juhtub.

Saaremaa ja saarlaste jaoks on turism oluline sissetulekuallikas. Igal aastal käib maakonnas tuhandeid turiste, kes on siin võõras kultuurikeskkonnas ega tea, kuidas on miski korraldatud. Ma ei tea, millest siin käinud turistid oma elamuse saavad. Meil pole näidata pankrannikut, mis kannataks võrdlust Iirimaa Moheri kaljudega, kus pank 200 meetri kõrguselt ookeani laskub. Meil pole näidata arhitektuuri, mis paneks ahhetama Lääne-Euroopast tulnud. Meil pole suuri jõgesid ega hingematvalt võimsaid loodusvaateid.

Kuid Saaremaa võiks olla see koht, kust iga siin käinu läheb koju tagasi tundega, et ta on saanud erakordse elamuse – elamuse sõbralikest, vastutulelikest ja abivalmis inimestest.