SAAREMAA ESIMENE NAARITSAPOEG: Marko Kübarsepp (vasakul) ja Madis Põdra lasevad Saaremaal loodusesse esimese Euroopa naaritsa Pernodi. Foto: Sander Ilvest
Laupäeva pärastlõunal kogunes Nasva aleviku sildi alla paarkümmend naaritsahuvilist, kes kõik tulnud osa saama ajaloolisest hetkest. Esimesed Euroopa naaritsad ootasid vaguralt oma puurides loodusesse laskmist.
Kohale tulnud seitsmest autost valitakse välja neli jõulisemat. Inimesed ümber paigutatud, käivitab loomaaia teaduskeskuse juhataja Tiit Maran oma masina. Iga hetkega ärevus aina kasvab. Kuhu metsa meid nüüd siis viiakse? Neljarattaliste tee lõpp-punkt on väike puust hütt. Varsti selgub naaritsate uus elupaik.
Autodes on meeletult igasugu tehnikat: antenne, kaameraid, andureid ja niisuguseid asjakesi, millele võhikul on väga raske nime anda. Projektijuht tõstab ettevaatlikult autost kogu vajamineva kraami välja ja jagab need meeskonna vahel ära. Kes saab kandmiseks seljakoti, kes haruldase naaritsapoja. Pika säärega kummikutes inimesed kõnnivad sihikindlalt edasi, mitte nii teadlik tossudes meeskond longib neile tühjade kätega järele.
Sõrmuste vennaskond
“Pernodi jätame praegu autosse,” kostab tagantpoolt. Teadmata, kellest jutt, sammume aga naaritsakandjate sabas. Ojakaldale pannakse viis väikest puuri. Puuridel on sildid numbritega. Ühe puuri peal on numbri asemel nimi “Joel”.
“Joel ja Pernod on lihtsalt natuke vanemad ning neile on juba nimed antud,” lahendab Maran müsteeriumi. Puurides olevad emased naaritsad peavad leppima numbritega 2677, 2681, 2675, 2676.
“Selle aasta poegadele oli plaanis “Sõrmuste isanda” järgi nimed panna,” annab Tiit Maran lootust, et õige pea saavad ka õnnetud numbrikandjad endale nimed.
Ümberringi käib ingliskeelne arut-elu teemal, kes peaks Saaremaal lahti laskma esimese Euroopa naaritsa. Samal ajal kontrollitakse ka välejalgsete loomakeste raadiosaatjad üle. Kohale toodud viis annavad signaali, autosse jäetud kuues aga mitte. Tuleb tagasi minna puust hüti ja autode juurde. Nüüd piiksuvad kõik kuus väikest andurit – vajalik eelkontroll on tehtud.
Joel, üks kahest vanemast naaritsapojast, muutub juba rahutuks. Puur rapub ja kostab meeleheitlikku krabistamist. Teadlased asuvad kiiremini tegutsema ja toimub esimese harulduse demonstratiivne lahtilaskmine.
Kõnnime tuldud teed mööda paarsada meetrit tagasi ja jääme ojakaldal kobaras seisma.
“Kas olete suureks sündmuseks valmis?” küsib Madis Põdra, kelle hoole all on puurike sildiga “Pernod”.
Kiire kohanemine
Kaamerate objektiivid suunatakse üle oja ning kastikesest saab loomakese viimane tehiskodu. Selle üks ots avaneb ning Pernod vulpsab läbi oja, jättes kõrkjate vahele maha vaid paar vaevumärgatavat jälge – kohanemine võttis aega umbes 2 sekundit.
“Eks ta ole, mõnikord võtab see aega 5 minutit, teinekord saab ka paari sekundiga hakkama,” naerab koos Madis Põdraga üle oja läinud Marko Kübarsepp.
Ent tossudes meeskonnaga jäetakse õige pea hüvasti. Rahvusvaheline kummikutes seltskond tõstab viis naaritsapoega kummipaati, istub ise sinnasamasse ja sõidab oma üllast ettevõtmist jätkama.
Järgmise nädala keskpaigas tuuakse Mullutu-Suurlahele käpakesi märjaks tegema ka ülejäänud neli noort naaritsat.
Loe ka juhtkirja lk 5.
Loading ...
Noojah , tuuakse üks järjekordne liik saarele, pole küsimist, ega kosimist. Loodusemehed teavad kõike ja võivad kõike, saarlased peavad nende elukatega nüüd kooselu alustama. Kõigi tulemustega ette nõus olema .
Juhtub koer emanaaritsa ära murdma, kasvõi oma isiklikust kanakuudist – peremees saabtrahvi, mille suurust ei jõua ära imestadagi — mingi 60 000 krooni vanas rahas pole ületamatu, Oleneb kuipalju poegi jäi sündimata.
2/3 vähkidest läheb naaritsatoiduks ja haugimaimudest ka suurem osa, ehkki haugi arvukus on ju niigi pea olematu.
SAARLASTEGA pole sellest võõrliigi afäärist keegi rääkinud. Poetatakse nagu mõni lits oma sohilapsi kusagile urkasse ja saarlased … laulge halleluuja.
V.O. SÖmeralt
Tere!
Eelolevaid kommentaare lugedes tundus et peaksin pisut asja selgitama.
Ma ei saa nõus olla sellega et saarlastega pole räägitud – naaritsa saartele asustamise idee on juba päris vana ja kümmekond aastat tagasi tehti selleks esimesed sammudki,koosolekud jahimeestega jne, jne… Nüüd on jõutud nii kaugele et esimene katseline lahtilaskmine sai teoks. Sõltuvalt katse edukusest otsustatakse kas antud tegevusega jätkatakse või ei.
See et saarlased selle looma näol nuhtluse omale kaela on saanud, on ka veidi ennatlik järeldus. Hiiumaal on 12 aastaga suudetud läbi raskuste luua u. 30-40 isendiline asurkond,mingisugusest nuhtlusest ei saa seal kindlasti rääkida. Ka Saaremaa ei saa olema naaritsa poolt üleasustatud, elupaikade hulk eeldab parimal juhul suht väikesearvulise asurkonna teket. Ja muide, Hiiumaal on koerad majade juurde sattunud naaritsaid ikka vahel murdnud – tegu on olnud õnnetu juhusega ja trahvitud ei ole selle eest tänaseni kedagi.
Seega, ei maksaks asja liiga mustades värvides näha. Hiiumaa ja Saaremaa on sellele loomale võibolla viimaseks võimaluseks, usun et peaksime tegema kõik mis võimalik et vältida ühe meie looduse põlisasuka kadumist.