Olgu kohe alguses öeldud, et juttu tuleb Laadjala–Eikla–Karja maanteest, täpsemini selle 15 kilomeetri pikkusest asfalteerimata lõigust Eiklast Karjani.
See tee kattub suures osas muinasaegse teega, mis viis Lõuna-Saaremaalt läbi Saaremaa südame selle põhjatippu Soelasse, kust reis jätkus üle mere Hiiumaale. Ka praegu on teelõik intensiivses kasutuses – seda mööda sõidab 7 korda päevas autobuss Kuressaare ja Leisi vahet, hulganisti müriseb teel 40-tonniseid metsaveoautosid ja umbes sama raskeid tee-ehitajate isekallutajaid.
Sellele lisaks liiklevad teel kohalike külade elanikud, sest tee läbib ja peab teenindama vähemalt 8 küla (Nava, Nõmme, Pamma, Koiduvälja, Tiitsuotsa, Purtsa, Linnuse, Luulupe).
Liiga suur koormus
Elanikele on tee ülioluline, sest kui mõnikümmend aastat tagasi oli nendes külades võimalik saada veel üheksat liiki teenust (kohapeal olid vastavad asutused või ametnikud – näiteks kool, kauplus, arstipunkt, raamatukogu jne), siis praeguseks ei ole neist mitte ühtegi järele jäänud. Nii et külaelanik peab muretsema auto, traktori, jalgratta või sõitma bussiga või astuma jala, et endale kas või tükike leiba muretseda, rääkimata muudest inimlikest vajadustest, arsti- ja kultuuriabist.
Tagatipuks sõidavad veel turistid ja suvitajad, et vaatama minna üle Eesti tuntud mälestist, Kooljamägesid, ja teisi vaatamisväärsusi. Iga paari minuti tagant läbib selle tee auto.
Kuidas aga peab kõigele sellele vastu asfalteerimata kruusatee? Ega pea küll. Miks? Alustagem minevikust. Möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel otsustati kogu tee asfalteerida.
Sellega alustati Laadjalast ja jõuti Eiklani (15 km), siis ajad aga muutusid, tee asfalteerimine peatus ja on peatunud tänase päevani, üle 20 aasta.
Külaelanikud on korduvalt pöördunud nii valla kui ka teedevalitsuse poole – on ju see teelõik riigitee –, kuid tulemusteta. On antud vaid ähmaseid lubadusi asfalteerida tee tulevikus, kuid see tulevik on seni saabumata ja kas ta üldse saabub?
Kas maakonna teedevalitsus hoolitseb tee eest? Hoolitseb. Veab kruusa ja hööveldab. Ning jälle mürisevad metsaveo- ja tee-ehitajate endi ülirasked autod. Kolme päeva pärast on tee uuesti auklik (trepis), autobuss peab sel teel väga aeglaselt sõitma ja sõiduauto omanik leiab mõne aja pärast, et tema autost on järele jäänud hunnik logisevaid polte ja mutreid.
Külade elanikud peavad aga suvel “nautima” suuri tolmupilvi, mis varjavad täielikult nähtavuse, kevadel ja sügisel savises lögas astuma ning talvel liugu laskma. Huvitav, kui palju ja mitu korda rohkem on selline mõttetu teeremontimine kallimaks läinud selle ühekordsest korralikust asfalteerimisest?
Peab aga tunnistama, et maakonna teedevalitsus hoolitseb väga hästi teepeenarde eest. Isegi tee läheduses olevad põlispuud (tammed), mis ei seganud sugugi nähtavust, võeti maha. Seetõttu on mul ettepanek nimetada Saaremaa teedevalitsus ümber Saaremaa teepeenravalitsuseks.
Sama teepeenravalitsus veab meie külas asuvast karjäärist välja tuhandeid tonne liiva, terve liivamäe. Kas see ei peaks kaasa tooma kohustust (vähemalt moraalset kohustust) hoida korras kõik ümbruskonna teed?
Ääremaa ruudus
Eriskummaliselt tölplik lugu leidis aset möödunud aastal. Kõik eelnimetatud külad asuvad Leisi vallas ja et Leisi vald on Eesti mõistes ääremaa, siis on ka vallal oma ääremaa – needsamad külad ehk ääremaa ruudus. Et vald oli juba oma enamikus külades külavaheteed asfalteerinud, siis otsustati lõpuks ka Nõmme ja Pamma külas kummaski asfalteerida 1,5 km pikkune külavahetee. Töö tehti kiiresti ja korralikult.
Külarahvas oli küll tänulik, kuid arvas veidi teisiti: võin ju selle mõnisada meetrit kodust kõndida ka kruusateel, kuid tähtis on, et jõuaksin seejärel korralikule nüüdisaegsele teele. Aga ei jõua. Sellepärast, et suur tee on riigi tee ja seda ei asfalteerita, mis sest, et unistate ja arvate, et selle kolme kilomeetriga oleks saanud asfalteerida kolme küla läbiva suure tee. Pidage meeles: riik ja kohalik omavalitsus on kaks täiesti erinevat ja kontaktivõimetut institutsiooni.
Jääb veel üks väike probleem. Nimelt on Nõmme, Pamma ja Luulupe küla rahvas ehitanud põhiliselt oma jõududega autobussipeatustesse väikesed ilusad majakesed, et olla vihma ja tuule eest varjus. Üle Eestimaa on reeglina selliste paviljonide ette paigutatud elektrivalgustid, kuid meil mitte.
Kuigi selline teenus on elementaarne, peab inimene, kes võib olla siin võõras, otsima nüüd sügiseses pimeduses bussipeatust. On pöördutud vallavalitsuse poole, kus arvatakse, et peaks olema küll valgustus, kuid selle paigaldamiseks ei ole midagi tehtud.
Külainimestel puuduvad aga bussipeatuse valgustuse jaoks tehnilised ja rahalised võimalused. Kes ajaks selle suhteliselt lihtsa probleemi korda – kas vald, teedevalitsus või autobussifirmad?
Ja niimoodi me tasakesi välja sureme.
Artikli autoril ei ole erilisi lootusi, et selle avaldamisest midagi paremaks muutuks. Kõik sõltub ametnike otsustest, kuid Eesti Vabariigis ei kanna ametnikud kodanike ees mingit vastutust ja seepärast ei suvatse nad ilmselt ka eeltoodud probleemidele vastata. Kuid ametniku ja inimese vahekorra teema on omaette probleem, mille üle püüame väidelda edaspidi.
Sulev Raudsepp
Loading ...
Sulev, asi ongi selles, et probleemseid asju on vallas juba nii palju, et pole võimalik selle kõigega hakkama saada. Vallas puudub inimene, kes suudaks nö. “äri teha” valla heaolu nimel.
Tore, et Sina Maku oled aru saanud, et sa ise ka ei ole see nn. äriinimene.Aga sina oled see, kes annab ideid ja tegemisi, mis neelavad palju raha, millest ei ole kasu ja võtavad ka vajalikelt asjadelt raha ära.Kui sa oleksid valla rahakoti juures, siis oleks see katastroof, sest jutu ja lubadusega Kuressaare linnas seista ja protestida, ei too raha juurde.Oma tegemised ja valla tegemised kõrvuti panna, siis vaata kus on kasulikum.Ei ole mõtet kommenteerida ja teisi halvustada, kui ise millegi eest vastutama ei pea.
Alustan Sulev Raudsepa kirjutise lõpust.
Artikli autoril ei ole erilisi lootusi, et selle avaldamisest midagi paremaks muutuks.
tegelikult toob SR ise kirjutise keskosas välja ka ühe põhjuse, miks see nii on ja millega ma ka 100% nõustun – Pidage meeles: riik ja kohalik omavalitsus on kaks täiesti erinevat ja kontaktivõimetut institutsiooni.
Probleemiks ongi vastandumine, aga seda igal tasandil. Paljudel juhtudel kaotavad inimesed igasuguse loogilise mõtlemisvõime ja selle asemel, et midagi konstruktiivset pakkuda, hakkavad jurama midagi “autopededest”, Suurest Hiina Müürist, “vihaseksajavatest saarlastest” ja muust ainult emotsioonide pinnal olevatest väidetest.
Kõige huvitavam on aga SRi kirjutise viimane lause – Kuid ametniku ja inimese vahekorra teema on omaette probleem, mille üle püüame väidelda edaspidi., millega mina ei nõustu – see on täpselt sama teema..
Ametniku ja inimese vahekord on on paika pandud avaliku teenistuse eetikakoodeksiga .
1. Ametnik on kodanik rahva teenistuses.
2. Ametniku tegevuse aluseks on ametivandes sätestatud austus Eesti Vabariigi põhiseaduse vastu.
3. Ametnik järgib oma tegevuses kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahet.
4. Avalikku võimu tohib kasutada ainult avalikes huvides.
5. Avaliku võimu teostamine toimub alati seaduse alusel.
6. Avaliku võimu teostamisega käib alati kaasas vastutus.
7. Avaliku võimu teostamine on reeglina avalik tegevus.
8. Ametnik peab avalikes huvides valmis olema ka ebapopulaarsete otsuste tegemiseks.
9. Avaliku võimu teostaja püüdleb võimalikult laia kodanike osavõtu poole võimu teostamisest.
10. Ametnik allutab oma tegevuses ametkondlikud huvid alati avalikele huvidele.
11. Ametnik peab oma tegevuses olema poliitiliselt erapooletu.
12. Ametnik lähtub otsustamisel avalikest ja üldarusaadavatest kriteeriumidest.
13. Ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse.
14. Ametnik peab tema kätte usaldatud varaga ümber käima säästlikult, otstarbekalt ja heaperemehelikult.
15. Ametnik kasutab ametikohustuste läbi teatavaks saanud informatsiooni ainult avalikes huvides.
16. Avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu.
17. Ametnik on inimestega suheldes viisakas ja abivalmis.
18. Ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik.
19. Ametnik kindlustab pideva enesetäiendamisega endast parima andmise avalikus teenistuses.
20. Ametnik aitab igati kaasa ülaltoodud põhimõtete levikule.
Kõik on nagu kena aga asja rikub ära punkt 3: Ametnik järgib oma tegevuses kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahet. POLIITIKUTEL PUUDUB IGASUGUNE EETIKA – POLIITIKUTEL ON AINULT TAHE! Koostab ju alles hetkel 101 “kodanikelt mandaadi saanud poliitikut” iseendale eetikakoodeksit.
Jah, riik ja kohalik omavalitsus on kaks täiesti erinevat ja kontaktivõimetut institutsiooni ning ametnik järgib oma tegevuses kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahet — ja ongi ametniku ja inimese vahekord lõrris. Selleks, et ametnik ei oleks kahe tule vahel (poliitikud-ametnik-inimesed) on mängu toodud PR inimesed: spindoktorid, pressiesindajad, kommunikatsioonispetsialistid ja muidu ajakajad, et ametnik ei saaks rääkida asjast nii nagu asi on vaid paistaks, nagu täidetaks alati avaliku teenistuse eetikakoodeksi elementaarset punkti 10: Ametnik allutab oma tegevuses ametkondlikud huvid alati avalikele huvidele. Tegelikult on paljud ametid endassekapseldunud ja “kontaktivõimetud” ning tegevuse põhieesmärk on enda olemasolu õigustamine, noh, natuke ka tegevust “avalikes huvides” ka sekka.
Kahjuks elu ongi olelusvõitlus igal tasandil.
Ja lõppudelõpuks käige jala, mis te pidevalt vingute.
Minugi kodukoht on ühes neist küladest, vanemad elavad seal ja sõidan seda teed sageli. Olles mööda saart palju ringi sõitnud, tundub, nagu see tee oleks ära unustatud, igasugu kauged kandid ja vähema liiklusega teed ammuilma asfaldi all, aga keset saart suur kasutatav tee ja kuidagi ei saa korda. Tundub jah lootusetu värk! Ja see autori jutt ääremaast vallas vastab ka tõele, nii siinkandis tõesti tuntakse :(