Eesmärk pühendagu abinõu

Loen huviga arvamusi, mida on esile kutsunud regionaalministri mõttevälgatus, mille teoks tegemisel saaksid liituda piire pidi mitte kokku puutuvad omavalitsused (Samal teemal: “Mida arvata mosaiikvaldade tekkest?”, SH 15.08 ja 16.08 – toim).

Suhtun minister Kiisleri väljaütlemistesse ettevaatlikult sestsaadik, kui ta oma esimesel ametiajal hurjutas väikeste valdade juhte selle eest, et need kollektiivpuhkusele lähevad. Ta soovitas vallavanematel mõelda, mis juhtub külas siis, kui näiteks tankla otsustab keset suve kollektiivpuhkusele minna. Endale aru andmata, et karmide ohutus- ja keskkonnanõuete tõttu olid väiketanklad juba ammu kogu Eesti territooriumilt minema pühitud.

Kuna olen üks endistest vallajuhtidest, kes on kunagi pidanud kolme valla liitumisläbirääkimisi, mis paraku küll ühinemiseni ei viinud, püüan veidike sel teemal arutleda. Meeldetuletuseks niipalju, et jutt on Kärla, Kaarma ja Pihtla valla ühinemisläbirääkimistest, mis just Kaarma valla elanike suure vastuseisu pärast katki jäid.

Volikogu liige lähtub valla huvidest

Kärla ja Pihtla rahvaküsitlus näitas, et liitumisega oli nõus ligi pool elanikest, ja see ei oleks vallavolikogusid ühinemisotsuse tegemisel väga raskesse seisu pannud.
Mis oleks aga Kaarma loobumise puhul pannud liituma Kärla ja Pihtla valla? Mis oleks see iva olnud, et volikogud sellise otsuse oleks teinud? Ütlen kohe ära, et mitte miski. Ja nii rumalat otsust poleks kummaltki poolt tulla saanud.

Erinevalt regionaalministrist arvan, et vallavolikogudesse juhuslikke inimesi ei satu ja need, kes otsuste tegemise juures, ei allu isegi parteidistsipliinile mitte, kui neid keegi püüaks kusagilt kõrgete müüride tagant mõjutada. Volikogudesse valitud inimesed otsustavad, lähtudes valla huvidest. Vähemalt meie maakonnas on see küll nii olnud.
Samas ei usu ma eriti ka sellesse, et parteikontorid ühe paarituhandese elanikuga või väiksema valla juhtimisse nii väga sekkuvadki.

Olen seda meelt, et näiteks Ruhnu või ka Kihnu võiksid olla mõne suurema omavalitsuse küljes osavallana. Sel juhul peab riik säilitama aga kõik need soodustused, mis on saarelisele väikevallale ette nähtud. Paraku näitab elu seda, et algul võidakse riigieelarvest vastavaid toetusi küll eraldada, ent mõne aasta pärast need kaovad. Põhjendus on riigil sama, mis alati: see summa on teil juba riikliku toetusfondi sisse arvestatud. Seda öeldakse isegi siis, kui toetusfondi suurus on eelmise aastaga võrreldes vähenenud. Seega on karta, et siingi jääb vajaliku otsuse tegemisel piisavalt kahtlusi-kõhklusi.

Või mida mõtleksid näiteks Kaarma vallavolikogu liikmed, kui nad lükkaksid tagasi Kärla valla ühinemispakkumise, samas näitaksid aga rohelist tuld näiteks Mustjalale. Et vahtigu see Kärla seal peale omaette edasi ja tõmmaku suvel oma triipu! Kui selline otsus mingi väga rumala tähtede seisu tõttu sünnikski, siis hakkaks ju Kaarma valla esindajad tegema otsuseid ka Mustjala kohta. Ei usu eriti, et ühe väikevalla hääl suures volikogus väga löögile pääseb.

Pelgalt liitumine ei anna midagi

Samamoodi võiks arutada edasi, et miks peaksid ühinema näiteks Kihelkonna, Valjala ja Muhu. Tundub nii totter, et ajab kirjutamise ajal mind ennastki muigama. Ometi käis sarnase mõttevälgatuse välja vabariigi valitsuse liige.
Minu arvamus on selline, et omavalitsuste ühinemiseks õige aeg – mis oli sajandivahetuse paiku – magati poliitmängude nimel maha. Viimase kümnendi areng on omavalitsusi nii palju muutnud, et pelgalt mõne valla liitumine, olgu need siis kõrvuti või üks ühes, teine teises Saaremaa otsas, ei anna enam midagi.

Kuna lugupeetud Siim-Valmar Kiisleri ametinimetus on regionaalminister, siis peaks ta juba hakkama mõtlema millestki muust kui vaid mõne valla kokkupanemisest. Alustada tuleb riigi reformimisest. Kui on põhjalikult läbi mõeldud, millised ülesanded on tulevikus riigil ja millised kohalikul omavalitsusel, alles siis saab tulla tagasi teema juurde, kui lähedal see omavalitsus ühele elanikule olema peaks.

Kui täna ei suudeta kindlaks teha, kas lõpnud hülge korjuse peab mere äärest ära koristama riik ehk tema käepikendusena näiteks keskkonnaamet või peab seda tegema kohalik omavalitsus, siis ei saa me üldse rääkida võimude lahususest või ülesannete jaotusest.
Regionaalministrile soovin aga jätkuvalt helgeid mõtteid – ainult et kõik need ei pea alati paberile jõudma. Sinna jõudku need, millel ka enamiku inimeste silmis jumet on.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)