Teateid tindirindelt: Kirjutamise kohustus (1)

Suvel on mõnus lehte lugeda. Maailmas oleks nagu kurjust vähemaks jäänud ja see oleks asendatud kõige lihtsamate asjadega meie igapäevaelust. Uudised sellest, kuidas kasvab kukeseen, võrsub köögivili ja kanep, on isegi armsad.

Jah, tegemist on klassikalise hapukurgihooajaga, kus midagi väga kirjutada ei ole, aga ruumi tuleb ometigi millegagi täita. Ajalehes on sama palju ruumi nii talvel kui suvel ja samad küljed peavad sarnaste asjadega täidetud saama. Vaja on kirjutada uudiseid, majanduskülge, kultuuriteateid (mis on suvel lihtne) ja tindirinde teateid. Kui mul oleks seekord millestki muust kirjutada, siis ma kirjutaksin. Aga ei ole.

Enamasti on ajalehtedel välja töötatud, millal, kui palju ja kes midagi kirjutama peaks. Kindlate šabloonide järgi toimiv ajakirjandus pakub inimestele stabiilset ja läbimõeldud infovoolu, kus on esindatud erinevad valdkonnad. Samas võib see aga tähendada, et midagi huvitavat jääb välja, kuna parasjagu on sarnasest teemast juba liiga palju räägitud või ei ole lihtsalt õiget rubriiki, kus sellest rääkida.

Nii ei lähtuta vahel sellest, mis on antud hetkel kõige olulisem, vaid sellest, millest plaani järgi rääkima peaks. Alati on muidugi erandeid ja seesamunegi kolumn on pidanud tähtsama loo huvides oma korda ootama jääma. Teisest küljest aitab piirangutest kinni pidamine vältida mõne teema soleerimist ajakirjanduses. Tõesti ei tahaks, et terve nädal peaks lugema ainult sellest, kuidas saarlased Lauri Viiknat vihkavad.

Kindla plaani järgi tegutsemine võib vahel viia aga ka pisut naljakate lugudeni, kus uudisväärtus puudub või on see küsitav. Sageli on põhjuseks see, et vastaval teemal uudise kirjutamine oli juba plaani võetud ja kuna varuvarianti pole ette valmistatud (selleks pole aega, raha, inimesi), siis tuleb looga lõpuni minna.
Uudised teemal “Saaremaa lehmad ei suregi Tartu liigikaaslaste eeskujul” ja “Öömajalised ei jätagi reeglina voodikoha eest maksmata” on lood sellest, kuidas ajakirjaniku küsimusele vastati “ei, kõik on korras,” kuid see ei tähendanud veel loost loobumist.

Aga olgem ausad, suvi ongi selliste uudiste aeg. Kes ikka tahaks kesest suvekuuma muretseda kohaliku tasandi poliitmängude pärast, palju mõnusam on lugeda, et kartul kasvab ja pidada kaitsekõnesid meie armsa “ö” nimel.

Hendrik Kuusk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)