Mõni aeg tagasi sain paari päeva jooksul äkitselt suure portsu sms-e oma telefoni. Saatjaks Eesti Energia. Ja sisuks see, et mul oli elekter rikke tõttu ära läinud ja siis jälle tagasi tulnud. Mulle need sms-id meeldisid. Ma teadsin valmistuda ja ennast vastavalt olukorrale ka organiseerida.
Seda enam oli see EE poolt kena informeerimine, et Tallinna linnas oli just olnud poleemika sellest, et üleöö osa sõiduridu ainult busside omaks kuulutati ja linnakodanikke sellest kohe üldse mitte ei teavitatud. Oligi lihtsalt nii, et hommikul oma tavalisi sõidutrajektoore järgides avastasid, et rikud eeskirju, kuna nüüdsest oled hoopiski ühissõidukite rajale platseerunud. Tuleb olla tänulik politseile, et ta end värskelt ümberorganiseeritud ühistranspordi radadele linnakodanikke trahvima ei sättinud.
Sõnaga, küsimus on selles, kas erinevad ametkonnad, organisatsioonid, firmad võiksid ja peaksid inimesi, neist sõltuvaid kodanikke oma tegemistest teavitama või pole sel tähtsust?
Jah, mõnes mõttes võib ju küll öelda, et inimesed said sest Tallinna liikluskorralduse muutusest teada ja milles probleem, aga kas see pidi juhtuma, põhjustades negatiivseid emotsioone?
Ja teisalt, kui Eesti Energia mulle öösel kell kaks saatis sms-i, et mul on nüüd jälle elekter, siis kas see pidi öösel kell kaks juhtuma ja mind unest äratama? Põhimõttelised küsimused ja tegelikult kultuurilised küsimused. Ühest küljest on hea teada ja teisest küljest on halb mitte teada. Kuid kus on mõistlik lahendus?
Tõsiasi on see, et kommunikatsioon loob tähendused meie tegevusele. Ja kommunikatsiooniprotsessis programmeeritakse tegudesse sisse suhtumine. See, milliseks ikkagi kujuneb hoiak ühe või teise asja suhtes, milliseks kujuneb arvamus tegudest ja otsustest.
Igapäevaselt kipub olema nii, et mõtted meid ümbritsevast elust on liiga sageli negatiivsed ja siis on need, kellest me negatiivselt arvame, õnnetud, et miks siis sedasi…
Aga kui prooviks nii, et räägiks inimestega, seletaks oma tegude tausta ja põhjusi. Seletaks avalikkusele, mis toimub. Informeeriks kaaskondseid. Äkki oleks siis ka suhtumine tegijatesse kenam ja mõistvam?
Loading ...
Möödunud sajandi keskel sündinud inimesena igatsen vahel tagasi aegu, kui sai oma probleemist rääkida teenusepakkujaga otse teeninduspunktis. Kauge oli kohale minna, aga asi sai aetud. Mõned kuud tagasi üritasin saada ühendust telekommunikatsioonifirmaga, millel meie linnas kontorit pole. Rääkisin korduvalt telefoni automaatvastajaga ja saatsin e-kirju. 3 nädala jooksul ei tulnud mingit tagasisidet. Lõpuks õnnestus tabada firma logoga auto juht ja mure ära räägitud. Saigi asi korda.
Mullegi saatis EE SMS-i rikke korral ja see oli väga vajalik. Peale tormi läks elekter ära ja olin teadmatuses. Pididn hakkama teavet hankima,kui tuli SMS. See oli abiks.Ka järgnevatel päevadel kordus sama.Väga vajalik info.Pole varem sellist sms-i saand.väga hea nüüd!