Olid ajad, mil Saaremaad valitsesid salapärased tumedad jõud ja ülistati kõige vägevamaid jumalaid, keda inimsugu mäletab. Suure Tõllu eeskujul võitlesid kangemad mehed kurjuse, müütiliste olendite ja merega.
Pikki aastaid ei ole enam nähtud vankrirattaid mööda taevavõlvi lendamas ja meestel seisab pea paremini otsas kui kunagi varem. Ometi elatakse siiani hirmus ja teadmatuses: Põhja-Saaremaal varjatakse end maailma kurjuse eest otse merest tõusva müstilise kiviseina taha. Argielu kulgeb küll idüllilise külaromantika tähe all, millele Jonathan Austraaliast külapoe taga koos oma võitluskaaslastega hoogu annab, kuid samal ajal varjatakse kiivalt ühte saladust. Ühte püha paika, kus käiakse vaid harvadel puhkudel ohvriande viimas ja jumalatele pastlasahinal riitustantse esitamas.
See koht on nii salapärane, et väidetavalt ei ole see kunagi saanud tekkidagi. Rannikualadel elavad haruldased targad linnulausujad teavad siristada, et selle paiga teke oleks pidanud nende soole lõppu tähendama. Naturanõiad laiutavad abitult käsi. Veeretatakse regivärsse võimsate sõjajumalate tulekust läänekaarest ja viikingite naasmisest rikkust täis kaubalaevadega. Saladuseloori ei ole tekkeloo kohapealt aga siiamaani kergitatud.
Kummituslikus paigas valitseb vaikus ja kaasaegsed tared näivad olevat maha jäetud enne neisse sisse kolimist. Tuul kogub tühja asfaldi peal kiirust nagu Estonian Airi kratt Kuressaare lennuväljal, kuid keegi seda tuult ei näe ega kuule. Nagu ei näe keegi ka Kuressaares lennukit õhku tõusmas.
Ometi, kui päike tõuseb otse Mustjala kiriku tagant, ärkab kummitussadam ellu. Kadakate vahelt ilmuvad kepseldes välja triibulistes seelikutes memmed, lõõtsale tõmmatakse elu sisse ja pimedatel talvetundidel näppude vahel elu saanud käsitöö ilmub päevavalgele. Siis saabub laev. Tundmatu ja ennenägematu. Jumalad on taas tõstmas oma jalga Mustjala süvasadamasse. Tantsijad keerutavad, sepad taovad mõõku ja kroonikud kirjutavad igast külastusest kui endise maailma lõpust ja uue algusest. Nii imekspandav on kruiisilaeva sattumine kruiisisadamasse – just nagu Sareta bussi õigeaegne saabumine bussijaama.
Kui laev ankru tõstab, jääb taas kõik vaikseks. Ainult Tallinna Sadamast on üle mere kuulda valju loitsimist. Et ehk uuel aastal tuleb ikka lubatud 15 ära.
Loading ...
Ja Natuurad kaifivad enda pilvesolekut niikaua, kuni omaenese soojus nad lõpuks uinutab, nagu juhtus Jonathani lõppvaatuses.
Juba aastaid tagasi loitsis nüüdseks manalateele läinud Peeter Palu, et kohe, kohe silduvad Ninase sadamakaide (Saaremaa sadam on sellele kohale nii ebaloomulik nimi, et seda ei taha suhu võttagi, kirjutamisest rääkimata)äärde sajad ja sajad purjekad ning kaatrid, ristluslaevugi pidavat saabuma niipalju, et osa neist peavad reidil oma sildumisjärjekorda ootama. Uskumatu, kuid tõsi. Muidugi on hea, kui mõnedel meist on nii kõrge fantaasialend, kuid seda valusam on siis ka kukkumine, kui ükskord taibatakse, et sadam on ehitatud valesse kohta ja suuresti ka ehituslikult valesti (kaid on ehitatud vaiadele ja tormine merevesi pääseb kaide alt sadama akvatooriumisse sisse ning võimendub seal vastaskaldalt tagasipeegeldudes veelgi. Mustjala mutid võivad oma jalad tantsuvihtudes kasvõi lühemaks kulutada ja pätid sootuks ribadeks tatsata, see ei too ometigi veel sinna ebaõnnestunud sadamasse turiste juurde ega täida rannarahva kukrut ei taevamanna ega kullakangidega. Taas üks surnult sündinud “ilmaime”.