On ammutuntud tõde, et ega meie, lihtsurelikud, ilmataadi ega vanajumala vastu saa. Võime kiruda ja vanduda, kiita või halada, ikka sajab taevast pussnuge või pisikesi poisse ning tuulepoisid, kandku nad siis briisi või tornaado, trombi või mis iganes nime, puhuvad just nõnda, kui neil kombeks või meelt mööda on.
Seda kõike on näidanud ka tänavune suvi – kui ikka rannailma ei ole, siis ei ole. Kui ikka sajab, siis vähemalt üle päeva. Tee või tina. Võime olla vaid tänulikud, kui meie elamised on loodusjõudude vastu kindlustatud ning me kodud esimese või teise põrsakese (meenutades “Kolme põrsakese” muinasjuttu) ehitatud ei ole. Küll korralik ehitis ikka vastu peab, olenemata väljas tuhisevatest meetritest sekundis.
Ja kuigi tundub, et ega me suurt harjunud nende “untsuläinud” ilmadega pole, saame ennast siiski lohutada, et on paiku, kus lisaks 50-kraadisele kuumusele tõstavad trombid autosid ja maju omatahtsi punktist A punkti B. Ja sealgi peavad inimesed elama.
Loading ...
Lisa kommentaar