Kõne Iffile: Täna räägime Iffiga filmitegemisest (1)

Täna räägime Iffiga filmitegemisest, on ju Ivo Linna kaasa teinud nii näiteks mängufilmis “Reekviem” kui lugematutes muusikafilmides. Ka Ilmar Raagi praegu vändatavas “Kertus” on jaanitulel just Iff see, kelle laulu järgi jalga keerutatakse.

Peaksin vist alustuseks õhkama: kes meist ei igatseks mängida filmis! Eks eriti noorest peast käib peast selliseid mõtteid läbi. Nii juhtus ka minuga ning tuleb tunnistada, et olen oma edevuse saanud selles osas täielikult rahuldada ning aru saanud ka sellest, et ega ma teab mis näitleja ei ole.

Kui ma elasin sõjaväkke mineku ootuses Tallinnas oma venna ateljees, mis oli täiesti vanalinnas, seal, kus on praegu Eeslitall – Raekööki siis ei olnudki – ning jalutasin õhtuti väga palju vanalinnas. Ühel õhtul nägin, et Niguliste kirikus tuled põlevad ning kuna teadsin, et seal tehakse filmi, pistsin oma nina sinna. Vastas oli üks proua, kes kohe uuris, et ah haa, tulite filmi ning käskis selga panna mungakuue. Nii sinna massistseeni sattusingi ning rahva hulgast valiti mind ühe teise mehega välja nendeks, kes pidid tulema Agnese järel ja olema kaheks küünlahoidjaks.

Muidugi oli kahju, et filmi kokkumonteerimise käigus sõidab just siis, kui peaks meie nägusid näitama, peale järgmine stseen. Aga üks munga kere on ikka minu oma!

Tegelikult sattusin esimest korda filmi keskkooli ajal, see oli kas aastal 1965 või 1966, kui meie eesti keele klassi Kingissepa keskkoolis tuli üks mees, Rein Koppelmann, ning ütles, et neil on massistseeni vaja noori. Siin filmiti nimelt linateost “Me olime 18-aastased”. Meil kästi minna koju, panna selga isa ülikond, võimalikult “eestiaegne” ning pidime laulma Kingissepa keskväljakul laulu “Jää vabaks, Eesti meri”. Loomulikult me teadsime, mis lauluga on tegemist ning siiani mäletan, et sinimustvalge lipp oligi selles filmis sinimustvalge – ehkki mustvalges värvid ju välja ei paistnud –, aga filmitegijad olid nii uljad ja julged, et võtsid õigete värvidega trikoloori. See oli ikka uhke tunne küll.

Muidugi oli minu filmikarjääri tipp Olav Neulandi film “Reekviem”, kus tegin kaasa nõukogude lenduri Viktor Venena. Ega ma ei tea, miks mind sinna kutsuti, võib-olla sellepärast, et aastal 1983 oli minust ikka mingi lauluinimene saanud. Aga mängida koos selliste nimedega nagu Aarne Üksküla, Sven Grünberg, Andrus Vaarik, Sulev Luik ja Läti daam Regina Razuma – see oli ikka omaette tase ning tuleb tunnistada, et minu näitlejaanded on ikka jäänud väga väikeseks. Ma muidugi kujutan ette, et näitlejaamet nõuab ka harimist ja haritust, mida minul ei ole.

Selles suhtes oli nüüd Lõmala sadamas filmitud jaanituli Ilmar Raagi filmis “Kerttu” ikka juba midagi muud. Mäletan, kui “Reekviemi” ajal läks meeletu aeg selle õige valguse sättimise peale – kohe nii pikalt, et alati hakkas enne sadama, kui filmima sai hakata –, siis nüüd läks ikka kõik hoopis kiiremini. Ei olnud neid 100kiloseid prožektoreid kaasas tassida ning tööd tehti ikka päris mitme kaameraga. See filmitegemine on tänapäeval ikka palju võimsam.

Pean aga tunnistama, et kui oli “Reekviemi” esilinastus, olin väga pettunud, et ekraanile jõudis vaid kolmandik sellest, mis filmiti. Nüüdki arvan, et kui Raagi filmis mu nägu paarkümmend sekundit ekraanil on, on see hästi.

Mis aga puutub muusikafilmidesse, siis isegi tavalise telemajas filmitud ühe laulu ülesvõtmisele võis vanasti minna terve päev. Muidugi nähti tookord ikka tohutult vaeva ka, muusikafilmis “Duett-duell”, kus ma “Sangari”-laulu laulan, sain ise sõita nii Eestis toodetud Vormeli-autoga, purjetada, vehelda, mööda tuletõrjeredelit ronida ning esimest korda ka Estonia laval laulda. Kõike tegin ise. Muidugi oli tollastel filmidel see häda, et niipea kui hakkas muusika, läksid heliriba ja pilt käima eri kiirusega ning sestap tundub, et lauldakse mingi kummalise, peenikese “porgandihäälega”. Ikka nii, et ise ka ennast ära ei tunne.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 179 korda, sh täna 1)