Ulukiloenduses valitseb segadus (4)

Ulukiloenduses valitseb segadus

Foto: Salme jahiselts

Hiljuti keskkonnateabe keskuses koostatud ulukiseirearuande kohaselt (“Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2012”) on Saaremaa metssigade arvukuses ja küttimises vähemalt pealtnäha suured vasturääkivused.

Saare maakond on jahimeeste hinnangu kohaselt metssigade arvukuselt maakondade lõikes sõltuvalt aastast 10.-11. kohal, kuid sigu lastakse siin igal aastal kõige rohkem. Näiteks Harjumaal, kus ametlikult on umbes poole vähem metssigu kui Saaremaal, lasti 2010. aastal 1515 siga, Saaremaal aga 3484 siga. Ka jäljeindeksi ja rohkuse indeksi arvestuses ei mahu Saaremaa Eesti esikolmikusse.

Angla külastuskeskuses toimunud jahindusalasel arutelul olevat keskkonnaameti esindaja pakkunud, et Saaremaal võiks olla umbes 4000 siga. Kevadel aset leidnud kokkusaamisel Oitmes öelnud keskkonnaameti esindaja aga, et riik teeb praegu katset teada saada, palju neid sigu metsas on. Mõni põllumees ütleb, et sigu on vähemaks jäänud – mõni aeg tagasi võinud maal ringi liikudes iga päev siga kohata, nüüd nii sageli enam mitte.

Saarte Hääl palus Saaremaa ulukiloenduses ja jahinduses toimuvat kommenteerida keskkonnateabe keskuse ja keskkonnaameti spetsialistidel.

Ain Lember

Saaremaa metssigade loenduses ja küttimises on ilmselged ebakõlad


Meie teiste sõralistega võrreldes on metssiga äärmiselt suure sigimispotentsiaaliga liik. Populatsiooni aastased juurdekasvunäitajad kõiguvad Euroopa erinevates piirkondades ja erinevatel aastatel vahemikus 70–170%.
Ekstreemsematel juhtudel on aastane juurdekasv ületanud isegi 200–250%. Selles valguses on Saaremaal metssigade aastased küttimismahud juba viimased viis aastat kuulunud sellesse äärmuslikumasse otsa. 2011. a kütiti Saaremaal ca 200% kevadisest loendusest, aga 2009 a koguni üle 270% loendusest. Samal ajal Eestis tervikuna kütiti vastavalt 80% (2011. a) ja 86% (2009. a).

Millest selline suur erinevus tuleb?

Maailma praktika näitab, et sõraliste asurkondade suure asustustiheduse ja/või populatsiooni kasvufaasis kipuvad jahimehed nende arvu tegelikust pigem madalamaks hindama. Sarnaselt on ka näiteks Eestis läbiviidud kontroll-loendused ja uuringud näidanud, et metskitse arvukuse kõrgaegadel 3–4 aastat tagasi oli metskitsede arvukus Eestis jahimeeste poolt hinnatust vähemalt 2–2,5 korda kõrgem.

Arvestades metssigade karjalise eluviisiga ning sellega, et nende igapäevased toimetused talveperioodil on tihedalt seotud jahimeeste poolt rajatud söödaplatsidega, võiks jahimeeste hinnang metssigade arvukusele olla oluliselt täpsem kui metskitsede puhul, kuid tõenäolisem on see, et jahimehed ka metssigade tegelikku arvukust alahindavad.

Eestis loovad soodsa pinnase arvukuse sellise alahinnangu tekkeks tänaseks moraalselt iganenud, kuid senini kasutuses olevad jahimaakorralduskavad, mis näevad ette ulukite lubatavad arvukusvahemikud erinevates jahipiirkondades. Nii mõnelgi pool pelgavad jahimehed “sanktsioonide” hirmus esitada kavas etteantud arvukusvahemikust suuremaid loendusnumbreid. Arvestades Saaremaa ekstreemseid erinevusi loendatud ja kütitud isendite suhtarvus juba pikema perioodi vältel ning selle maakonna jahindust pikalt kujundanud/kujundava isiku raudset kätt, võib eelnevat pidada vägagi tõenäoliseks ka Saaremaal.

Ilmselged ebakõlad loenduses ja küttimises

Näiteks kui 2009. a kevadeks (enne poegimist) oli jahimeeste hinnangul Saaremaal 1271 metssiga, siis järgnenud jahihooajal kütitud 3482 isendist olid vanemad kui üks aasta koguni 2079 kütitud looma. Õigustatud küsimus on, kustkohast siis tulid loendusest välja jäänud 808 vanemat kui üheaastast looma?

Kui nüüd vaadata veel 2011. a andmeid, siis kevadel loendati 1200 metssiga, aga 2011. a jahihooajal kütitud 2411 isendist 1280 olid vanaloomad. Tekib küsimus, kas 2012. aasta talve lõpus koosnes Saaremaa metssea asurkond ainult eelmise aasta põrsastest?

Selleks, et erinevate maakondade loenduse ja küttimisandmeid adekvaatsemalt võrrelda, tasub üle minna ulukite absoluutarvukuselt maakondades nende asustustihedusele e isendite arvule pinnaühikul. Eestis traditsiooniliselt esitatakse isendite arvu 1000 ha jahimaa kohta.

Võttes aluseks jahimeeste poolt esitatud metssigade loendusnumbrid, oli 2012. a talve lõpus metssigade keskmine asustustihedus Eestis 5,7 isendit/1000 ha, Saaremaal aga 4,8 isendit/1000 ha. Samas oli Eesti keskmine ruutloenduse jäljeindeksi väärtus 2012 a. talvel 1,6, Saaremaal aga 1,9 metssea jäljerada 1 km kohta.
Teeme ühe robustse arvutuse ruutloenduse ja jahimeeste hinnangute vahelist seost iseloomustava väärtuse leidmiseks. Võttes aluseks Eesti keskmiste pealt leitud kordaja ja liikudes tagurpidi tagasi Saaremaa metssigade asustustiheduse juurde, saame tulemuseks 6,8 ehk pea kolmandiku võrra suurema asustustiheduse.

Tõsi ta on, et selline arvutuskäik on väga robustne ja üksiku aasta ruutloenduse tulemus võib olla oluliselt mõjutatud jäljeloenduste läbiviimise ajal valitsenud ilmastikuoludest, kuid olgu lisatud, et küllaltki sarnase tulemini jõuame ka eelnevate aastate andmeid kasutades. Seega viitab ka ruutloenduse tulemus alaloendusele.
Siinkohal tuleb muidugi rõhutada, et ega me ei tea ka, palju ülejäänud Eesti ulukeid ala- või üleloendab.

Saaremaa emised saavad varem suguküpseks

Kui nüüd arvestame sellega, et viimasel kümnendil on Saaremaa metssigade talvine arvukus tegelikult olnud oluliselt kõrgem kui loendusandmed seda näitavad, siis tõenäoliselt jääb see maakond oma küttimismahuga (küttimine loendusest) jätkuvalt Eesti etteotsa, kuid see allesjääv vahe on juba seletatav bioloogiliste ja klimaatiliste iseärasustega.
Näiteks mõned aastad tagasi läbiviidud andmeanalüüs, mis tugines eelnenud kümnendil kütitud metssigade kasvu iseloomustava alalõualuude mõõtude infole, näitas, et kui põrsaeas on Saaremaa metssea emised mandri omadega võrreldes pigem väiksemad, siis kesikueas on olukord hoopis vastupidine. See viitab sellele, et metssigade kasvukiirus on Saaremaal suurem, mistõttu on tõenäoline, et saare emised saavad ka varem suguküpseks ning kasvult tugevamad isendid saavad viljastatud juba esimese eluaasta lõpul. Osade põrsaste osalemist sigimises kinnitab ka 2009./2010. a talvel läbiviidud Eesti metssigade viljakusuuring. Paraku küll puudusid selleks analüüsikõlbulikud proovid Saaremaalt.

Keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna poolt soovitatava metssigade küttimismahu arvutamise üheks oluliseks lähtekohaks on eelnenud aastatel kütitud isendite arv ning küttimisele järgnenud muutus jahimeeste hinnangutes (muutuse suund) ja ruutloenduse jäljeindeksis. Lisaks arvestatakse eelnenud aasta vaatlusinfoga ning eelnenud talve ilmastikuoludega. Jahimeeste poolt esitatud arvukushinnangute absoluutväärtusi me metssigade küttimismahtude arvutamisel ei kasuta.

Rauno Veeroja
Keskkonnateabe keskuse ulukiseire juhtivspetsialist

Küttimislimiidi alus on tunnustatud metoodika

Vastab keskkonnaameti metsaosakonna jahinduse peaspetsialist Jaan Ärmus.

Jahimeeste hinnangul on Saaremaal võrreldes teiste maakondadega suhteliselt tagasihoidlikul arvul metssigu. Millise loogika või info alusel lastakse siis Saaremaal Eesti maakondadest kõige enam metssigu?

Metssigade küttimine sõltub eelkõige nende juurdekasvust (keskmiselt on see 60–80%) ja looduslikust surevusest, mis sõltub eelkõige klimaatilistest tingimustest ja suurkiskjate olemasolust. Saaremaa metssigade juurdekasv on keskmiselt 110% ja surevus 20%, mis tingibki olukorra, kus kütitakse loendusest tunduvalt enam.

Kes otsustab, kui suur on Saaremaal metssigade laskmise miinimumlimiit ja milliste andmete alusel otsus tehakse?

Küttimiskvoodi koostamise aluseks on eelkõige andmed kütitud isenditest, nagu nende arv, vanus ja sooline struktuur. Kütitud isendite puhul arvestatakse täiskasvanud emaste isendite osakaalu. Järgmisena vaadeldakse jäljeindeksit ja seejärel jahimeeste tehtud loendust. Erinevate andmete analüüsi tulemusena saadakse arvukuse indeks, mis ongi aluseks küttimiskvoodi määramisel.
Küttimiskvoot määratakse keskkonnateabe keskuse ettepanekul keskkonnaameti poolt.

Kas käärid metsigade ametliku arvu ja kütitud sigade arvu vahel ei või viia ebaadekvaatsete otsuste tegemisele jahinduse korraldamisel?

Otsuste tegemise aluseks on rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika kasutamine ja selle tulemusena saadud soovituslikud küttimismahud, mida jahipiirkonna kasutajad jahipidamise korraldamisel on kohustatud jälgima.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 776 korda, sh täna 1)