Kohv ja habemeajaja (fotod)

Kohv ja habemeajaja

KEEGI EI JÄÄ KOHVITA: Isa Schlendrian (Sergei Toptõgin), tema tütar Lieschen (Marina Karpetšenko) ja jutustaja (Mihhail Serõšev) valmistavad maitsvat kohvi, mida pakutakse ka vaatajatele. Foto: Egon Ligi

Kolmapäeva õhtu juhatas sisse J. S. Bachi “Kohvikantaat” – kohvi ülistav koomiline ooper on justkui loodud Itaalia ooperi, G. Rossini “Sevilla habemeajaja” eelpalaks.

Kuressaare lossi ooperimaja kohvikus valitseb pidulik meeleolu. Must-valge interjöör lausa kutsub valget kohvitassi haarama, et saada oodatud kohvielamus. Pille häälestatakse ning inimesed leiavad istumiseks koha. Peagi kõlavad esimesed noodid.

18. sajandi kohvirõõmud

On aasta 1732, Leipzig. Kohvilembese Bachi “Kohvikantaat” on valmis. Bach siseneb kohvikusse, kus toimub “Kohvikantaadi” esietendus, leiab istumiseks koha ja talle tuuakse kohv lauda. Kontsert võib alata.

Publiku ette tulevad tagasihoidlikes kostüümides tegelased – isa Schlendrian (Sergei Toptõgin), tema tütar Lieschen (Marina Karpetšenko) ja jutustaja (Mihhail Serõšev) – ning hakkavad kohvi valmistama. Tütar jumaldab kohvi üle kõige, ent isa sõnul läheb see kirg üle piiri. Ta ähvardab tütre ilma jätta riietest, einetest ja kõigest muust, mis võiks neiule naudingut pakkuda, ent tütart see ei huvita.

Viimaks esitab isa tütrele ultimaatumi – enne mehele ei lähe, kui kohvijoomise harjumusest on lahti saadud. Ent tütar räägib võimalikele kavaleridele, et ta ei tule naiseks, kui mees ei luba tal oma tahtmist saada ja kohvi juua. “Ah! Kui magusalt maitseb kohv! Magusamalt kui tuhat suudlust, magusamalt kui muskaatvein!” laulab sopran.

Viimaks laulavad kolm tegelast koos, et kohvijoomine on loomulik tegevus, kuigi 18. sajandi Leipzigis oli kohvisõltuvus suurenev sotsiaalne probleem. Seega, kui läheneda ühiskondlikust aspektist, siis kõneleb lugu ohtudest, mida kohvijoomine enesega kaasa toob. Ent see ei vähenda toonase
Leipzigi ühe kuulsama elaniku ega ka kõigi vaatajate armastust kohvi vastu. Pigem vastupidi.

Kui jutustaja läheb kohvi pakkuma muusikajuht Valeri Kritskovile, valitseb terves saalis vaikus. Tassist sõõmu võtnud, lausub Kritskov: “See on fantastiline!”. Publik naerab ja plaksutab käsi.

Sada aastat hiljem

Mõni tund hiljem satub festivalipublik “Kohvikantaadi” tegevustikuga võrreldes ajas ligi sajandi jagu tagasi – algab Rossini “Sevilla habemeajaja”, Figaro triloogia esimene osa. Publik on kohad sisse võtnud.

Roomas 1816. aastal esietendunud ooperi tegevus toimub 17. sajandi Sevillas. Sarnaselt “Kohvikantaadile” on teose lavastanud Moskva ooperiteater Helikon, ent seekord toimub etendus Kuressaare lossi ooperimajas. Lühtrid laes loovad suursuguse õhkkonna, millele valge riidega kaetud toolid lisavad pidulikkust.

Lugu jutustab armastusest. Mees, kes tutvustab end tagasihoidlikult Lindorona (Dmitry Ivanchey), laulab kauni Rosina (Karina Grigoryan) akna all serenaadi, ent tulemusteta. Ta palub abi Figarolt (Peter Morozov), kes on Sevilla habemeajaja – kõikide ihuhädade ja probleemide lahendaja. Ka Rosina soovib Lindoroga abielluda, olles veendunud, et kui ta midagi tahab, peab ta selle saama. Ja saab ka.

Nõnda saavutatakse Figaro kavala plaani abil Rosina hooldajalt Bartololt (Dmitry Ovchinnikov) nõusolek naise ja Almaviva abiellumiseks. Suur on Bartolo üllatus, kui selgub, et kosilane Lindoro ja Almaviva on üks ja sama isik.

Ooperis on kasutatud rikkalikke kostüüme, mis pakuvad silmailu ning helklevad tantsiskledes silme ees veel kaua pärast etendust.

Ooperisõbra Ursula Matvejeva sõnul oli lavastus väga originaalne, samas kui muusika puhul on juba teada, milleks valmis olla. “Eks see oleneb, mis nurga alt vaadata, kas komöödia või tragöödia, ent armastusel seisab ju terve maailm,” selgitab vaataja Ester Kuusik.

Jah, on ju tragöödia ja komöödia ühe puu kaks oksa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 612 korda, sh täna 1)