Juhtkiri: Internet kui inimõigus

On asju, millega harjume kiiresti. Tavaliselt on need meile eluks vajalikud. Me ilmselt ei kujutaks tänapäeval elu ettegi mobiiltelefoni ega ka internetita. Viimasel ajal siis lausa kiire ja mugava mobiilse internetita.

Kindlasti on kiire ja hästi, viperusteta töötav internet tänapäeval üheks riigi regionaalpoliitika alustalaks – pole ju iga ameti puhul oluline alaline füüsiline kohalolek. Saab teha ka nn kaugtööd ning seda ka saarest ja Säärest. Ja kui me räägime, et elutingimused peaksid võrdsed olema üle kogu Eestimaa, siis peaks inimestele Vilsandist Torguni ning Abrukast Kesselaiuni võimaldama ka ühtmoodi kiiret internetti suhtluseks nii Skype´is, MSN-is kui ka teistes suhtluskanalistes.

Sestap peaks ka internetti pakkuvad firmad aduma, et kui neil pole teenuste nimekirjas seda kõige kiiremat ja kõige paremat, jäävad tühjade pihkudega kahjuks nii andjad kui ka võtjad. Viimased lihtsalt ei rahuldu aeglase leviga ning lähevad sinna, kus võimalused paremad. Hea, kui see paremate võimaluste leidmine piirdub vaid interneti, mitte aga uue kodupaigaga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 129 korda, sh täna 1)