MILJONIPROJEKT: Reoveepuhasti ise töötab vähemasti korralikult, kuid levitab ikkagi talumatut haisu. Foto: Sander Ilvest
Täpselt neli aastat tagasi teatas Kuressaare Veevärk enne Kullimäe reoveepuhasti suurejoonelise renoveerimise algust, et aasta-paari pärast on lahenenud ka puhastist ümbruskonda leviva haisu probleem. Tegelikult on hais alles ja sõltuvalt tuule suunast kandub Kuressaare linna või Roomassaare sadama poole.
“Igal aastal on olnud ikka ainult sama jutt – järgmisel aastal seda (haisu) enam ei ole, tänavu on ta aga ikka nii püss, et võtab põlvili,” ütles 18. juulil 2008 ETV uudistesaates Aktuaalse kaamera Roomassaare sadama kapten Kaarel Niine. Kuressaare Veevärgi juhatuse liige Ain Saaremäel arvas samas uudistesaates, et puhasti renoveeritakse 2009. aasta lõpuks või 2010. aastaks.
Nüüd, suvel 2012 tuleb Saaremäelil Saarte Häälega vesteldes tõdeda, et ligi 72 miljoni Eesti krooni eest rajatud moodsas Kullimäe reoveepuhastusjaamas on jätkuvalt puudusi.
Nii pidi eelmisel aastal avatud reoveepuhastusjaamas tööle hakkama innovatiivne süsteem, mis toodab jääkmudast ja biolagunevatest jäätmetest elektrienergiat. See pole aga seni töökorda saanud ning probleemide lahenemise aega Saaremäeli sõnul on raske prognoosida.
“Kompleksloa taotlemise menetlus käib ja paralleelselt kooskõlastame süsteeme Eesti Energiaga. Veel on vaja mõned mõõdistused tellida,” ütles ta.
Kõigi hädade põhjustajaks on Soome firma Preseco OY, kes võitis küll reoveepuhastusjaama rekonstrueerimistööde vähempakkumise, kuid sattus ise majanduslikesse raskustesse ning on praegu kodumaal saneerimisel.
Saaremäeli sõnul ei ole uut peatöövõtjat leitud ja ei tahetagi leida: “Vastavalt vaegtöö iseloomule tellime ise tegijad.” Kuressaare Veevärgil on palju lepingupartnereid ning selle võrra kulub ka töödeks rohkem aega.
Millal võiks aga mitmeaastaseks veninud projekt lõplikult valmida, on jätkuvalt raske öelda. “Me ei taha riskida sellega, et jälle tehakse midagi ülepeakaela,” põhjendas Saaremäel tööde pikka kestvust.
Reoveepuhasti ise töötab korralikult. Juba algseks projektiks sai paika pandud, et ehitustööde ajaks ei juhtu puhastiga mitte midagi ning näitajad vastavad normidele. Siiski ei ole pärast renoveerimist ära kadunud Roomassaare sadama külastajaid vaevav haisuprobleem.
“Mõned aastad tagasi tuli sadamasse üks Saksa jaht. Mees juhendas vööris, kuid kukkus järsku kätega vehkima ja teistele karjuma: “Zurück, nicht gut Luft!” (“Tagasi, ei ole hea õhk!” saksa k.),” meenutas Roomassaare sadama kapten Kaarel Niine. Tema sõnul on Roomassaare kandi halba õhku mainitud ka Saksamaal Hamburgis avaldatavas purjespordiajakirjas.
Siiski tõdeb Niine, et lahendust on raske leida ning näeb ise ühe võimalusena tihedat metsaosa sadama ja reoveepuhastusjaama vahel, mis lükkaks haisu üles.
Praegu asub seal madal kadastik ja miski haisu üles ei suru.
Loading ...
Ma pole küll majandusspets, aga saneerimine pole sama mis pankrot. Ehk tööde teostajal säilib kohustus garantiiajal ehitusvead kõrvaldada.
Igatahes naeruväärne nii mannetul ettevõttel toote hinda mitmekordistada ( http://www.saartehaal.ee/2012/06/26/kanalisatsiooniteenuse-hinnatous-viib-aastasse-2021/ )! Julgeks arvata, et tegu samasuguste röövlitega nagu Prügimehes…
Häirib kui ikka ja jälle kui ajalehes tuuakse näiteks kuidas sakslased Roomassaares haisu pärast nina kritsutavad ja otsa ümber pööravad. Tuleb meelde paar aastat tagasi õhtu ühes Austria alpide, Orissaare suuruses väikelinnas. Õhtul hotelli jõudes mõtlesime minna linnaga tutvuma. Oli ilus reede õhtu. Hotellist väljudes lausa lämmatas meid seasita hais. Ei saanud aru mis toimub. Jõudes hotelli nurga taha nägime kuidas meie mõistes haljasalale, nende mõistes ilmselt heinapõllule, laotas traktor sealäga. Kuna hais hõljus linnakese kohal, arvasime et küllap linn on inimtühi. Aga eksisime. Ümberringi käis tavaline reedeõhtune linnamelu. Töötasid baarid, pöörlesid karusellid, inimesed olid rõõmsad, vabad ja õnnelikud. Ja ei mingit ninakirtsutamist. Seepärast arvan minagi, et ninakirtsutajaid on igal pool, on need siis sakslased, venelased või eestlased. Aga puhasti rekonstrueerimise andmine diletantide kätte, kes oskasid ettemaksu raha eest käia laias ilmas praalimas ja raha laiali laotamas, jättes kohalikele pärast õnnetut lõppu maha hingematva haisu, tuleb vist ikka tänada Eesti Vabariigi riigihangete korraldust.
Noh elu võiks ikka edasi minna ja sealäga hais tiheasustuses ei peaks enam loomulik olema. Samamoodi inimese oma. Keegi ei tahaks enam tagasi aegu, kus vana lihakombinaadi haisuga tuli linnas elamist korraldada tuule suuna järgi.
Aga kõigi toetusraha eest tehtud asjadega on nii, et kolmandik rahast läheb bürokraatia toitmiseks, kolmandik väliskapitalistile ja viimase kolmandiku eest tehakse valmis asi, mis on valesti projekteeritud, mis tahab mitu korda ringitegemist ja mille kohta peab iga kuu kuhugi musta auku esitama aruandeid, tabeleid, graafikuid ja karikatuure. Ja must auk võib sulle iga kell esitada lisanõudmisi.
Ja jah ega meie ei ole kunagi süüdi, ikka keegi teine. Tuleks see kamp eest minema lüüa, need vennikesed on seda haisu juba piisavalt teinud.